Uisutamas

Mul on juba see postitus päris kaua aega tagasi valmis kirjutatud, aga millegi pärast ei lase meie uus nett siia pilte korralikult üles laadida. Üritasin iga päev, aga tulemust ei andnud. Nüüd kasutasin teist netti ja sain oma postitusele illustratsiooni ka :)
Igatahes...Olime juba pikemat aega plaaninud uisutama minna. Triinu uuris välja, et reedeti ja laupäeviti on Perth Ice Arenal nö mõnus nädalavahetuse eri: DJ mängib lahedat muusikat ja diskotuled loovad mõnusa efekti. Tundus midagi hoopis teistsugust - Austraalias ja uisutada :) Eelmine nädal panime paika, et reedel lähme - mõeldud, tehtud! Niisiis käisime mina, Tann, Triinu ja Tajo 1.juunil Perth Ice Arenal uisutamas. Jäähall asub meie kodust umbes 20 minuti autosõidutee kaugusel.
Ostsime piletid ja sisenesime areenale..Esimene emotsioon oli "oo kui lahe!". Nagu ööklubisse oleks tulnud :)

(Pildile on väike fototöötlus tehtud)

Läksime ruttu uiske valima. Uisud olid hoopis teistsugused, kui Eestis, mega kõvad ja üsna ebamugavad. Poisid said esimese korraga parajad uisud. Meie pidime Triinuga muidugi 3 korda proovima, et enam-vähem talutavad uisud jalga saaks. Numbrid olid segadust tekitavad. Proovisin kõigepealt nr 8, veidi pigistas, võtsin 9, oli väike :D Küsisin uue nr 8, mis oli siis enam-vähem. Meid ümbritsesid teismelised..tundub, et nende seas popp koht. Samas oli uisuväljal näha ka mõnda peret, kes oli tulnud teistsugust nädalavahetust nautima.

Uisud jalas ja jääle saadud, oli meie suur vaimustus juba natukene taandunud. Jää oli väga halvas olukorras. Oli tunne nagu sealt poleks juba väga kaua jäämasin üle käinud, mis jääd silendaks. Eestis ikka käis vist ikka üle tunni või kahe ja muutis jää olukorra paremaks. Igatahes me pidime ettevaatlikud olema, sest seal oli lihtne kukkuda. Sellessuhtes on jällegi väga palju arenemisruumi Austraalial.
Jääl võis näha nagu Aussile kohane igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Kes oli lühikestepükste ja pitspluusiga, kes tutimütsi, vammuse ja kinnastega. Mina tundsin igatahes kinnastest ja mütsist väga puudust, sest seal oli väga külm! Nii, et ma ei kujuta ette, kuidas need noorukid seal paljaste säärtega uisutada suutsid.

Paljad sääred

Väsinud, aga endiselt naeratavad

Kui Ice Arenalt väljusime avanes ebausutav vaatepilt - lumiiiiii Austraalias! Hehee, aga see ju tavaline, et jäähalli kõrvalt võib lund leida :D Meie olime nagu hullud, kes pidid kohe pilti tegema nagu näeks esimest korda oma silmaga lund :D Triinu muidugi hüppas oma kingadega sinna sisse ka!

Minu sünnipäev :)

Olen oma blogimisega ikka väga jännis!  Kuu aega tagasi oli mu sünnipäev ja kuna sünnipäevad on alati toredad, siis kirjutan teile ka, kuidas minu sünnipäev siin teisel pool maakera möödus. Kõigepealt tänan oma pere ja kõiki sõpru Eestist, kes mind meeles pidasid ja õnne soovisid - aitäh teile! :)
Oma õigel päeval, 10.mail otsustasin jäätise töökaaslased külla kutsuda. Kavas oli rahulik teeõhtu singi-juustu muffinite ja juustukoogiga, aga lõpuks kujunes välja hoopis päris suur pralle. Kuna ma polnud ammu pidutsenud, oli see vahelduseks väga tore :)

22

Kodused ja jäätisepere

Poisid tegid jõudu

Ühel Vaida poisil Tootsil on minuga samal päeval sünnipäev ja kuna meil on palju ühiseid sõpru, siis plaanisime laupäeval, 12.mail koos sünnipäeva olengu teha. Toots vaatas välja karaoke pubi, kus panime kinni 2 ruumi, mis pidid mahutama mõlemad 20 inimest. Teadsin, et Tootsi tüdruk on seal mitmel korral käinud ja usaldasin selle organiseerimise nende kätte. Peo päeval kohale jõudes oli, aga pettumus suur - mõlemad ruumid olid imepisikesed, Tootsil oli nende töötajatega mööda rääkimine, kuna algselt pidime saama ühe suure ruumi, aga selgus, et see on kinni ja saime 2 väiksemat, mis olid ikka päris pisikesed. Nii me siis jagunesimegi kuidagi ruumidesse. Mõlemas toas oli telekas ja muu karaokeks vajalik. Nagu alguses ikka eestlastele kohane, piinas kõiki tagasihoidlikkus ja keegi ei võtnud laulmisega vedu. Õnneks hiljem juba tulid mõned laulud mikrofoni :)

Sünnipäevalaps Toots karaoketamas

Hillar ja Grete duetti laulmas :D

Triinu kätetöö

Pere :)

3 h olime karaoketamas ja edasi mindi klubitama, aga kuna ma kanaaju unustasin oma passi maha, siis mind sisse ei lastud (siin on väga range kord, ei aksepteerinud mu ID-kaarti, kuigi seal inglise keeles kõik peal). Niisiis tiksusime veel väiksema seltskonnaga linna peal, hiljem saime klubitajatega kokku ning läksime koju ära.

AITÄH! :)

Üks töö läbi...

Nonii sõbrad, pole teid jälle asjadega kursis hoidnud. Vabandan sellepärast.
Nii uskumatu, kui see ka pole, on mul Austraalias oldud juba üle 8 kuu. Vahepeal said täis mu kuus kuud hotellis koristamas, mistõttu, pidin sealt ära tulema.
Oma koristustööst olen ma üldse nii vähe rääkinud. Lugesin alles ise ka, mida pärast esimesi päevi siia blogisse kirjutasin...naljakas, ma ei tahtnud sinna pikemaks ajaks tööle jääda, aga paratamatult aeg läks ja harjusin kogu nende kemikaalide ning üsnagi väsitava tööga. Puutusin selle poole aasta jooksul kokku nii erinevate inimeste kui tubadega. Mõnikord tuli küll ahastus peale...ei hakka siin kirjutama, missuguste rõvedustega ma silmitsi seisin.
Aga hotellikett, kus töötasin oli Best Western. Nägi välja ta selline pikk, kuuest blokist koosnev 4-tärniline nii-öelda kortermaja.

Housekeeperid ehk siis meie, olime vastavalt blokkidesse ära jagatud ja hommikul saadud lehe alusel koristasime tube, kust inimesed olid lahkunud, kuid ka neid, kus veel sees pesitseti. Viimased olid vähem aeganõudvamad ja kui tuba oli ikka peapeale pööratud, siis meil ei olnud seal suurt midagi teha, sest võõrast vara (riideid maast, asju laualt jne me puutuda ega liigutada ei tohtinud). 

Kõige hullem oli 40 kraadiste ilmadega seal nende raskete ja suurte voodilinadega tuuseldada ja treppidest üles-alla joosta. Aga no, mis ei tapa, teeb tugevaks! 

Üks lustakas pilt kõige moodsama tolmuimejaga, mis meie hotellis oli (tegelikult oli päris mugav, et ei pidanud seda tarima koguaeg nagu teisi). Aga ise naersime küll alati, kui keegi meist sellega tolmu imes :D

Kosmonaut või siis ghostbuster :)

Selle kuue kuu jooksul vahetus meil neli korda supervisor (juhendaja, tubade kontrollija). Nii, et puutusin igasuguste inimestega kokku. Minu jaoks kõige naljakam ja meeldejäävam on kindlasti Sharon, mu viimane supervisor. Ta oli lihtsalt väga hull 50ndates naine. Mäletan esimest päeva, kui sinna koristama läksin ja Mari-Liis (tüdruk, kelle kaudu Kadi, Ziina ja mina sinna tööle saime) ütles, et ta on bitch. Ei läinud palju aega mööda, kui ta kellegile uuele ennast tutvustas ja lisas juurde "I'm a bitch and i know it!". Mis asja veel eriti humoorikaks tegi, oli see, et tal oli suus 2 hammast! Meie eesti tüdrukute jaoks sai ta hüüdnime hambutu :) Ta oli oma bitch'iliku hoiakuga end kõigile meeldejäävaks teinud. Lisaks sellele, oli tavaline, kui lõunapausil nagu ikka Sharon coca colat juues kõva häälega krooksu lasi :D Kui Triinu tööle tuli, aitasime pidevalt üksteist (mina, Triinu ja Kadi) ja hoidsime kokku. See arvatavasti hambutule ei meeldinud ja ta üritas meid pidevalt surkida, kas siis saates toas midagi uuesti üle koristama vms. Eriti koomiline seik oli ühel lõunapausil, kui me nagu ikka kolmekesi (mina, Triinu ja Kadi) einestasime ning jutustasime seal oma koduses keeles ja äkki ilmus laua kõrval olevale ülemuse klaasist uksele silt "Girls only in english!". No oli enam, kui selge, et ta tahaks aru saada, millest me räägime! Varem pole kellegile muu rahvusest töötajale sellist märget tehtud, kuigi Nepali tüdrukud vuristavad pidevalt omas keeles jutte.

Lõpuks, kui Kadi ja Triinu Best Westerni hülgasid ja otsustasid farmi seiklustega alustada, jätkasin mina koristustööd eestlastest üksinda. Pärast seda oli minust saanud aga Sharoni "suur sõbranna". Igal hommikul, kui tööle jõudsin, oli tal mulle juba kellestki midagi rääkida :D Ta on lihtsalt nii naljakas, aga mulle ta meeldis ja tundub, et mina talle ka! Ükskord juhtus, et ma läksin pärast pidu hommikul tööle ja Sharon nägi, et ma olen väsinud ja selle asemel, et saata mind teisi aitama (nagu peaks), lasi ta mul koju minna, mis oli temast väga kena :)
Lõpuks ma olin juba päris osav koristaja, tegin kiiresti ja üsna hästi voodeid (ideaalis ei võiks ühtegi kortsu sisse jääda, aga kõik kes alguses tulevad on ikka üsna kobad).
Viimasel päeval oli eriti tore see, et mu päris ülemus David, kutsus mind järgmisel nädalal tagasi kooki sööma :) Mitte kellegile pole koogisöömist korraldatud, kui töölt lahkunud on. Nii, et ma tundsin ennast päris erilisena. Muidugi kui ma järgmisel nädalal hotelli läksin, oli parasjagu lõuna ja teised tüdrukud olid küll natuke kadedad või napisõnalised. Aga mul ükskõik :D Need, kes olid toredad, olid ikka toredad :)

Ise viisin viimasel päeval oma päris ülemustele (abielupaar) A le coq õlle, selle eest, et ülemus andis meile hotellist mööblit, mida nemad enam ei kasuta (mõnes kohast kriibitud vms, aga muidu väga korralik!). Ja siis ta viskaski Tannile ja Tajole pool naljaga, et nüüd on õlle sees :) Tema naisele viisin Kalevi šokolaadi.

Lisan siia lõppu veel oma viimasel koristuspäeval tehtud foto hambutu Sharoniga ja ülemuse Davidiga :)

Vasakult Sharon, David, mina (kahju, et Sharon "hammastega" ei naeratanud) :D

Nüüd on minu üks ja ainus töö jäätisemüük, mis on koristamise kõrval lausa lust. Näha päev läbi rõõmsaid murjami nägudega lapsi :) Muidugi ei ole see töö ka alati nii probleemivaba. Küll on juhtunud igasugu äpardusi nii jätsiauto, generaatori (mis jätsi auto taga on ja tänu millele, jäätisemasin töötab), šokolaadi, jätsimasinaga jne jne. Nüüd ma juba tean, mida erinevates olukordades teha. Üritan lähitulevikus natuke jätsitööst veel kirjutada ja pilte lisada.

Lihavõttepühad

Möödunud nädalavahetusel tähistasime ka meie lihavõtteid. Siin Austraalias on see väga tähtis püha. Peale tööst vaba Suure Reede, on tööinimesed priid ka esmaspäeval...seega üsna mõnus pikk nädalavahetus.

Ma arvan, et ei valeta, kui ütlen, et poelettidel võis juba esimesi šokolaadijänkusid märtsi alguses näha. Uskumatu, kui palju erinevas suuruses ja erineva väljanägemisega mune ja jänkusid me nägime. Mõned panid lausa imestama!

Triinu suurte jäneste ja jalgpallisuuruste šokolaadimunadega

Pildi tegime 31.märtsil, kui poeletid olid alles maiustustest tulvil. Kaks päeva enne pühi avanes aga hoopis teistsugune vaatepilt - tühjuses riiulid (kahjuks kiires pühadeshopingu tuhinas ei jõudnud nendest lettidest pilti teha).

Reedel töölt koju jõudes üllatas Triinu meid enda valmistatud Härjasilmadega (lehttaignast, riccotast ja aprikoosist). Mina ja Tann olime neid juba Eestis ka saanud, aga Tajo sõi esmakordselt ja muidugi kiitsime taevani. Nii head! 

Meie lihavõtte jänks härjasilmadega

Munadepühadel toimuvad erinevad üritused, pered veedavad lihtsalt aega üksteise seltsis, käiakse piknikel ja mängitakse. Jäätisetööle tähendab see väga tihedat nädalavahetust. Seega oli mind appi vaja ja sain Whiteman pargis jäätist müüa (reede, pühapäev, esmaspäev). Meil on naabripoistega traditsiooniks saanud iga pühapäev koos õhtustada. Seekord osustasime natukene pidulikumad olla ja tegime "munadepüha eri". Käisime Triinuga laupäeval toidukraami ostmas, et pidupäeval kõike head ja paremat süüa saaks.

Pühade sisse mahtus veel Adra sünnipäev, mis toimus laupäeval nende kodus (ehk siis meie vanas majas, u 1 km kaugusel meie kodust). Sõpru oli palju, söögid olid head ja õhtu möödus üsna rahulikult. Kinkisime Adrale Fremantle'i vangla All Tour Pass'i, mis hõlmab nelja ekskursiooni. Vangla on väga suur ja seega ühe päevaga kõiki retki läbi ei jõua käia. Plaanime ise ka vanglat külastama minna, nii, et arvatavasti võtame Adraga kampa.

Adra sünnipäev

Pühapäevasest söömast siis...mina ja poisid olime tööl ning seetõttu jäi enamik kokkamine Triinule, aga kuna see on üks tema meelistegevustest, siis polnud tal selle vastu õnneks midagi :) Mina sain koju tulles laua ära katta ja väiksemate ülesannetega aidata.

Kui poisid õhtul jõudsid, oli neil mõlemal käe otsas kingikotikesed. Ülemus ja tema pere olid meile lihavõtte kingitused teinud! Nad on ikka nii toredad ja armsad :) Saime ka oma hiigelšokolaadijänksid ja munad.

Kingikott väljast

...ja koti sisemus. Arvatavasti mina figureerin roosas ja Tann sinises :)

Pidulik kolmekäiguline õhtusöök:

Eelroog: 

• Täidetud munad avokaado ja BBQ peekoniga
• Kodused rukkipalad
• Küüslaguvõie basiiliku ja laimiga

Pearoog:

• Veinis hautatud veiseliha pada mustade ploomidega
• Basmati riis

Magustoit:

• Tarretatud moka-juustutort pähklite ja kuivatatud puuviljadega

Söögid olid MEGAD! Minu arust ühed parimad, mida me siin pühapäeviti nautinud oleme :)

Meie pidulik söögilaud

    

Rukkipalad imehea võidega (nii hea kodune tunne tuli peale)

Moka-juustutort

Terve pühade nädalavahetuse saime pisikesi Marsi, Crunchie ja M&M's šokolaadimune pugida. 

 

Magusad pühad olid! :)

Rottnest island 26.03

Käisime Lääne-Austraalia kõige tuntumal holiday saarel - Rottnestil. Saarele saab suurematest linnadest nagu Hillarys, Perth või Fremantle (praami, laeva või lennukiga). Meie otsustasime autoga Fremantle'sse sõita ja sealt praamiga saarele loksuda.

Kuna plaanisime ainult üheks päevaks minna, siis oli minek vara hommikul, äratus 4:45. Kutsusime Jürka ja Jussi ka enda juurde hommikuputru ja võileibu sööma, kuna nad ärkavad niikuinii iga päev nii vara, et tööle minna. Olime Triinuga üsna erksad, ma olin võib-olla, et üleliia energiline. Kuna naabripoissi Jussi oleme hakanud kutsuma Jänku Jussiks, siis mul tekkis mõte, et võiks Jänku Jussi multikaid hommikusöögi kõrvale vaadata. See oli üsna hea ja naljakas lüke. Kõik jälgisid huviga "Jänku Jussi leivatundi" ja "Jänku Jussi teab, et sport hoiab tervena" (huvitundjad võivad youtube'st vaadata). Kõik sõid putru naeratus näol :)

Hommikusöök söödud, pidime kiirustama, kuna kell oli juba üsna palju ja Fremantle'sse sõidab umbes 50 minutit. Õnneks jõudsime ilusasti sadamasse ja saime praamile. Rottnest asub Fremantle'st 19 km kaugusel ja sõit sinna on umbes pool tundi. Reisijateks oli tuntud nelik: Triinu, Tajo, Tann ja Anett ning meiega lisandus seekord ka Tõnn.

Tagumise praamiga tulime meie

Saar on 11 km pikk. Seda kaunistab ilus loodus, rikkumata rannad, võimas taimestik ja elusloodus. Kuna laid on üsna väike ja autodega saarele ei saa, on turistide põhisõiduvahendiks jalgratas. Rattaga teeb saarele umbes 2 h ringi peale. Ka meie rentisime rattad, et võimalikult palju näha.
Juba esimese 200 meetri jooksul läks mul plätu katki (Balilt ostetud, ime, et niigi kaua vastu pidas). Oma rumalusest otsustasin siis paljajalu edasi vändata, kuid varsti oli mu plätutu jalg nendesse tõusudesse väntamisest omadega täitsa läbi ja valus. Mind aitas välja minu kallis Tann, kes loovutas mulle ühte jalga oma plätu ja üritas minu katkisest plätust endale mingisuguse tallaaluse meisterdada. Nii me väntasime siis terve päeva :)

Munapead

Ega tegelikult see rattasõit väsitas korralikult ära ka, kuna saar oli üsna mägine. Suurele pingutusele, et mäest üles saada, oli sellele järgnev langus väga mõnus.

Soolajärv

Nii palju ilusaid randu!

Saarel avanesid kaunid vaated rahulikele randadele ning samas võis näha massiivsed laineid vastu suuri kivirahne laksumas. Tegime palju pilte ja saime läbimärjaks ka :)

Tüdrukud

Poisid

 Rottnest on ainuke koht maailmas, kus on ainulaadne võimalus kohtuda sõbralike kukkurloomade Quokka'dega. 

Munapea ja quokka

Sellised nad siis välja näevad, känguru ja roti segu :)

Veel kohtusime nunnude sisalikega, kellele meie lihapirukad hästi maitsesid.

Lihapirukat järamas

Kuigi ei me ei jõudnud saarele täielikku ringi peale teha, jäime oma retkega väga rahule. Kunagi tahaks kindlasti tagasi minna! Päev oli pikk ja sisutihe ja nägime väga palju!

Humoorikas video Pinnacles'i reisist

Külastasime Triinuga tualetti, kus nägime laes rippumas mitmejalgset sõpra. Kuna sel ajal polnud veel eriti nende hirmuäravate olevustega kohtunud, kutsusime Tajo filmima. Täpsemalt vaadake siis ise :)

Väike tripp Pinnacles'i kõrbe ja Lancelin'i liivamägedesse

3.jaanuaril otsustasime väikese väljasõidu teha Lääne-Austraalia ühele tähtsamale turismiobjektile - Pinnacles desert, mis paikneb Nambungi rahvuspargi territooriumil (Perthist umbes 200 km). Meie väikese reisi pikkuseks edasi-tagasi oli siis umbes 400 km. Liikusime mööda ranniku äärt põhjapoole.

Reis võis alata!

Pikad sirged

Esimese peatuse tegime Lancelin'i imekaunis rannas. Koht oli väga äge, tundus nagu väike küla, mida külastavad aeg-ajalt erinevad turistid erinevaist maailmapaigust.

               

Panoraam vaateplatvormi ühelt poolt...

Ja teiseltpoolt...taustaks siis liivamäed, kuhu me järgmisena suundusimegi

Kõik oli nagu filmis. Pole oma silmaga sellist asja kunagi näinud...valged silmapiirilt väljuvad lliivamäed.

Tuul oli üsna kõva, mistõttu liiv lendles ringi ja tegi isegi veidi haiget. Peale selle, et hakkama saada enda püstihoidmisega, pidin ühe käega koguaeg kaabust kinni hoidma, see oleks muidu kohe lendu läinud!

Triinu tuule ja liivaga võitlemas

Ja siis juba liikusime edasi kõrbe poole, mis polnud meist enam kaugel!

Pinnaclesi kuldkollase liivaga kaetud kõrbes on tuhandeid paekivist kivistisi, mõned kuni 4 meetri kõrgused. Kõik erineva kuju ja suurusega. Kõrbes sai ringi liikuda kas jalgsi või autoga. Tegime väikese tiiru jala, aga kuna väljas oli tappev kuumus otsustasime edasi autorajale minna. Vaade oli vägev!

Piir kahe erineva liiva vahel

Pildil on ka meie endine auto Holden Commodore

Sai palju ronitud :)

Kuigi kõrb peaks kubisema elusloodusest, on enamik loomi siiski öise eluviisiga. Ei ole haruldus, kui kohtad seal samas kivimürakate vahel kängurusid, emusid, roomajaid või linde. Ka meil õnnestus 3 emuga silmitsi seista :)