Hello blogi - long time no see!

Kahe nädala pärast tiksub täis juba KAKS KUUD siin teiselpool maakera! Hullumeelne, kas pole?! ...Mis siis selle ajaga teinud oleme? Vastus üsna lihtne – tööd, tööd ja veelkord tööd. Olgu-olgu, päris orjapõli siin nüüd ka ainult pole, oleme ikka muud kah teinud.

Üritan nüüd pilgu ajas tagasi heita ja meenutada, mis siis vahepeal huvitavat toimunud on. 

Esimene nädal oli rahulik sisseelamine nagu ikka, kuid uurisime juba poole silmaga ka tööpakkumisi. Teadsime, et kui tagasi Austraaliasse jõuame, siis kumbki meist vanale jäätise tööle enam ei saa. Seega pidime Austraalia põhilistel tööotsingu saitidel (www.gumtree.com.au ja www.seek.com.au) aktiivselt ringi luusima.

Tööpakkumisi leidub saitidel üsna palju, aga paraku on siin sedasi, et kui saadad tööandjale e-maili, siis vastust ei tule üldjuhul kindlasti 48 tunni jooksul nagu Eestis kombekohane on. Endiselt üsna nadi ja algeline siin kõik internetipõhine kommunikatsioon. Nii, et kui soovid kohalikelt tagasisidet saada või muid asju ajada, siis teha seda pigem telefonitsi või silmast-silma.

Kuna Liisul oli ka vahetult enne meie Austraaliasse jõudmist töökohas kuus kuud täis saanud (töö- ja puhkeviisaga on lubatud töötada ühe tööandja juures maksimaalselt 6 kuud), siis oli ka tema samas seisus nagu meie Tanniga. Ühel päikeselisel päeval otsustasimegi Liisuga, et käime raamatukogus, prindime hunniku CV-sid ja lähme lihtsalt kammime meie enda kodukandis, Midlandis, kõik restoranid, pubid ja kohvikud läbi ning pakume end tööle. - Mõeldud, tehtud!

Enamik ettevõtetes, kuhu me sisse astusime, kuulati meid kenasti ära, viisakalt võeti ka CV-d ning lisati, et vajadusel kontakteeruvad. See oli lõpuks nii morjendav, sest igaltpoolt olime saanud samasuguse tagasiside.

Läbi sai astutud ka ühest Iiri pubist, mis jättis mõneti isegi meeldiva mulje. Pubi üks mänedžeridest kuulas meid ära, tõi meile jäised alkoholivabad kokteilid ning blanketid täitmiseks (kirjutasime, miks soovime seda tööd teha, mis on meie tugevused-nõrkused jms). Selle sama Iiri noormehe vanemad on ettevõtte omanikud ja kuna me talle arvatavasti meeldisime, siis ta kutsus meid lahkelt umbes 1,5h pärast tagasi, et maha istuda ja juba rahulikumalt ning pikemalt rääkida. Nagu kokkulepitud olime selle aja möödudes jälle tagasi. Oli keskpäev ja pubis olid lõunatamas ning õlletamas päris paljud inimesed. Ootasime veidi. Märkamatult olid meil jälle jahutavad kokteilid laual ja hetke pärast oligi mänedžeril vaba aeg maha istuda ja lobiseda.

Ta oli täitsa tore! Rääkis kõike seda, mida oleme Austraalias olles ka ise kogenud. Ta on 4-aastasest peale Austraalias elanud, aga ütles, et ei salli kohalike nö kahepalgelisust ning teab, kui tüütu on ennast kehtestada ja tööle saamise nimel pidevalt tööandjale meelde tuletada. Siin on no worries (muretu) elu ja kaugeltki ei rapsita niimoodi tööd teha nagu meil kodumaal. Pärast mõningast vestlust jäi jutt sedasi, et annab meile tööasjus teada ja uurib ka oma sõbralt, kellel on meie kodu lähedal pubi...Nagu arvata oli, ei tulnud ka temalt aja möödudes mingisugust tagasisidet.

Kuna päev ei olnud väga produktiivne, otsustasin suhteid soojendada oma vana ülemuse Gleniga. Kuna suvi on tulekul, siis tean, et igasuguseid üritusi on tulemas ja tavaliselt tähendab see lisatööjõu vajadust. Kahjuks ei olnud ka Glenil mulle jäätisetööd pakkuda, kuid ta vähemalt viitsis uurida oma tutvusringkonnast erinevaid töid nii mulle kui Tannile. Peagi selgus, et Tann saab  tööle hakata Gleni sõbra all, kes omab samuti jäätiseäri. Kuna Tann on juba nii kaua jätsimaffias olnud, siis see töö on talle kooli kõrvalt ideaalne. (Tann läks kooli 6. oktoobril).

Mina sain Gleni kaudu tööle tema sõbra baari, mis asub Perthi hokistaadioni. Tegemist ei ole jäähokiga vaid hokiga, mida mängitakse spetsiaalse kattega pinnasel. Hokiplatsid näevad välja enam-vähem nagu staadionikate (pead ei anna, sest 100% kindel pole). Igatahes koht oli mulle tuttav, sest olen seal varasemalt jäätist müünud. Tööd pakuti mulle üheks päevaks, kuna toimusid suured hoki finaalmängud ja oli vaja abi. Samal üritusel oli jäätist müümas ka Ksenja.

Aga minu tööst nüüd...Baaris pole ma ju kunagi töötanud, seetõttu oli üsna hirmuäratav. Hommik oli vaikne ja oli ideaalne aeg õppimiseks. Kiirelt tutvusin ühe noormehega, kes hakkas mulle koolitust tegema. Minu esimene reaktsioon – appi, kui palju erinevat alkoholi! Kuidas mulle see kõik meelde jääb?! Hahaa täitsa hull. Ma ei valeta, kui ütlen, et baaris oli esindatud 20 erinevat õlut pudelis-purgis, lisaks veel vaadiõlud, siidrid, veinid, kange alkohol. Kõike neid eristada ja kibekiirelt ekraanilt üles leida. Noo, eks ma pean hakkama saama! Pärast kuute-seitset klienti pidin juba iseseisvalt teenindama. Sain hakkama, aga otseloomulikult mitte nii kiiresti, kui oleks võinud.

Mingist hetkest oli baar rahvast täis. Selline melu ja selline järjekord. Nüüd oli juba nii kiire ja peale minu ja selle noormehe oli leti taha ilmunud ka üks teenindaja neiu. Ma tundsin end nii halvasti, kui pidin küsima jälle mingisuguse joogi kohta või kui ei leidnud teatud toodet arvutist. Samas, arusaadav ka, et kohe ei peagi oskama. Tegelikult tundsin ma varsti ennast juba enam-vähem, kuigi endiselt oli raske klientide soovidest aru saada, sest nad ei nimetanud jooki nii nagu see pudelil on vaid mingisuguste oma kohalike hüüdnimedega. Siis ma muudkui vabandasin ja vehklesin seal külmikute ees „Kas see? Või see? Või hoopis see?“. Jälle vabandasin, punastasin ja naeratasin :)

Baari mänedžer, Gleni sõber tuli ja kutsus mind baari taharuumi. Palus mul minna külmikusse jooke panema. Seal on toasuurune külmakamber, mis on ühendatud nende külmkappidega, mis on baaris töötajate selja taga. Kui koguaeg jooke võtta ja võtta, siis need saavad millalgi ju otsa, aga keegi peab neid juurde panema, et oleks jälle võtta. Seda ma siis tegema hakkasingi. Appi, kui külm seal oli! Mul on ju niikuinii koguaeg külm ja siis olla veel +4 kraadises külmikus lühikeste varrukatega. Prr! Õnneks tõi mänedžer mulle mingi hetk ühe kossaka dressipluusi. See ei võtnud mu külmatunnet ära. Siis käis too noormees teenindaja seal taga ja näitas, kuidas ma vahepeal võin selle külmuti välja lülitada, et see mulle peale ei puhuks. Nii muuseas mainin, et väljas oli samal päeval +32, aga ma olin külmkapis. Seal olin ma kuni õhtuni ja kui ma ükskord koju jõudsin, siis ma ei tahtnud midagi muud kui sooja dušši ja kuuma teed. – Selline esimene huvitav baaritöö kogemus siis.

Ei läinud palju mööda, kui Glen helistas mulle ja pakkus jätsitööd. Kas siis jäätiseautoga tänavatel või sõidutab mind karavaniga kuhugile üritusele (Austraalia jalgpalli võistlused jms) jäätist müüma. Jäätisetegu ja ka hinnad olid kenasti meeles. See on nagu jalgrattasõit. Kui korra oled selgeks saanud, siis lihtsalt oskad ja kõik. :) Paar nädalat tagasi oli siin koolivaheaeg ja seetõttu rapsisime põhimõtteliselt 2 nädalat jutti tööd teha.

Sellised nunnud! Vasakpoolne on minu arust täielik president Obama väike koopia :)

Veel üks nunnu jäätist mugimas

Kiku & Ervin maiustamas

Peale töö tegemise oleme oma meelt lahutanud veel:

1. Kinoskäikudega. Filmid, mida vaadanud oleme:

• Teenage Mutant Ninja Turtles - kuigi mulle sellised pool lastekad ei meeldi, oli see kohati isegi päris humoorikas ja muidugi lapsepõlves vaadatud Ninjakilpkonnade multikad ning ilus Megan Fox olid põhjused miks pidi filmi ära vaatama.
• The Equalizer – Soovitan soojalt! Väga-väga hea film!!! Denzel Washington on lihtsalt super!
• The Maze Runner – Filmi treilerit nägime Eestis ja juba selle põhjal paistis, et tegemist on hea kinotükiga. Nii oli!
• Annabelle – Kuna ma olen õudukate fänn, siis tahtsin ka Annabelle ära näha. Tann seevastu õudusfilmidest aga üldse lugu ei pea ja kuna Ksenja, Tajo ning Liisu plaanisid niikuinii filmi vaatama minna, siis tegimegi ühise kinoõhtu. (Tann oli samal ajal trennis). Film oli jätk õudusfilmile The Conjuring, mis oli tõsielu põhjal tehtud ja linateosena väga hea. Annabelle ei tekitanud aga mingisuguseid emotsioone. Hirmutekitavaid kohtigi oli nii vähe, et seda õiget tunnet, mis õudusfilmi vaatamisega kaasneb, ei tekkinudki.
• Dracula Untold – Selle linateose suhtes olid mul eelaimdused. Tundus treileri järgi minu jaoks ülepakutuna. Kokkuvõttes oli isegi täitsa hea ja kõvasti parem kui Annabelle, hahaa :D

2. Supa Golfiga. Jäätisetöö peal on ikka traditsiooniliselt esmaspäev ja teisipäev vabad päevad. Ühel puhkepäeval tegime Tanni, Ksenja ja Ninnasega kodulähedale väljasõidu ja käisime supa golfi mängimas. Supa golf on traditsioonilise golfi modifitseeritud kuju. Supa golfis on kasutusel mitu golfikeppi, mis on kõik mõõdult palju suuremad ja valmistatud plastikust vms. Samamoodi on suurem ka supa golfi pall, mis on ühtlasi ka pehmem, selline kummi moodi plastmassist ja värviline. Pall on disainitud nii, et see oleks sarnaste lennuomadustega tavapärasele viskepallile. Supa golfi auk on 2,5 korda suurem kui traditsioonilises golfis. Need on peamised erinevused, aga kokkuvõtlikult on supa golfi palju lihtsam mängida, kui tavalist golfi ja selle iseärasused teevad mängu palju nauditavamaks :)

Emu Anett ja Kängu Ksenja

Pean siia kirjutama oma kohutava kogemuse, mida ma tol päeval läbi elasin! Poisid otsustasid, et võtame pika mängu. See tähendab, et on vaja läbida 18 erinevat rada (iga rada u 100 m). Olime jõudnud teisele rajale.  Seal lendasid oksalt oksale mingisugused linnud. Pikemal vaatlusel selgus, et need on harakad. Mõni neist lihtsalt seisis meie pallilöögi alas ja ei teinud teist nägugi (ega ma pole tegelikult harakaid mingi muu näoga näinudki kunagi, aga siiski...). Tegin nalja ja ütlesin Tannile, et löögu sellele ülbikule üks maksakas, et ta minekut teeks. Oii, kuidas ma seda kahetsen, et ma niimoodi ütlesin. Kui Tann, Ninnas ja Ksenja olid löönud ning oli minu kord, siis järsku lendas see sama vihane harakas minu poole ja hakkas mind ründama! Ma olin täiesti paanikas! Üritasin oma pead all pool hoida ja samal ajal joosta, sest nägin varju pealt, kuidas see tiivuline oma küüniste ja nokaga mul kohe terve pea lõhki kraabib! Ma olin ikka väga paanikas! Ta üritas vähemalt kaks korda mind rünnata!

Eks see vaatepilt võis päris koomiline tegelikult olla. Poisid olid eemal ja ei teinud midagi! Mis mõttes te mulle appi ei tule?! Ksenja hakkas juba ise suure golfikepiga jooksma, aga sel hetkel otsustas harakas, et jätab mu rahule. See oli nii õudne! Kohe tuli meelde, kuidas Triinul ükskord päriselt siin Austraalias harakas pähe lendas ja konkreetselt kraapiski pea lõhki! Mõtlesin, et miks ta siis mind just ründas. Kas sai aru, et ma enne temast halvasti rääkisin?! Nüüd tuli kõik ringiga tagasi. Olin veel järgmised 5 rada paanikas ja mõtisklesin omaette. Järsku avastasin, et mul on peas väikesed juukseklambrid. Need kõige tavalisemad, millega juukseid eest ära panna. Aga need pole musta värvi, vaid minu juuksetooni ja päikese käes läigivad! Harakad on ju kõige haiged, mis vähegi bling-blingivad! Ilmselgelt tahtis see samane harakas mu juukseklambreid...ja võib-olla ka kõrvarõngaid. Aga võimalik, et neil on lihtsalt mingisugune pesitsusaeg ja on tohutult agressiivsed. Jutu moraal – ära ütle isegi harakale halvasti, muidu see võib pahasti lõppeda.

3. Tüdrukuteõhtuga. Paar nädalat tagasi otsustasime meie maja naistega, et ajame kõik tüdrukud kokku ja teeme ühe toreda tüdrukuteõhtu. Lõime end üles, tegime mojito kokteile ja käisime klubis jalga keerutamas. Seltskond oli super ja nalja sai palju! Ootan juba vol. 2’te :)

Vasakult: Janika, Greete, Teele, Piia Mai, Ksenja, Liisu, mina, Kaidi, Eve ja Ave

4. Kruiisimisega. Tannil on väike Audi TT kabriolett ja siis kui meil vabad päevad ja ilusad ilmad on, siis lähme laseme auto katuse alla ning naudime mõnusalt sooja tuult. 

Ühest mõnusast päevast üks illustreeriv video siin:

Viimased nädal aega olen ma haige olnud. Ma pole ammu nii haige olnud, kui praegu! Nimelt eelmine reede jäin ma tööl tõbiseks. Olin jätsiauto peal. Seal on sedasi, et autos ees konditsioneeri pole ja teinekord, kui väljas on +30 kraadi, siis tunned, kuidas see auto raudpõhi õhkab niimoodi kuumust ja kuidas su 5 taalased K-martist ostetud varbavahe plätud lihtsalt sulavad. Ja siis on see ala, kus sa kliente teenindad. Seal on mõnus jahutav konditsioneer, mis sulle täpselt peale puhub. Usutavasti see mu haiguse põhjuseks ongi – kuum, külm, kuum, külm.

Igatahes sain ma korraliku gripi. Sellise diagnoosi ma endale ise vähemalt määrasin. Terve eelmise nädalavahetuse olin ma voodis pikali ja käisin voodist väljas ainult selleks, et oma põit tühjendada. Kraadiklaas lõi halvimal päeval lausa 39,6 ette. Ma hakkasin arvama, et äkki mul on Ebola viirus. Hahaa.

Üks öö, kui ma jälle magada ei saanud ja iss mind lõbustas ja lohutas :)

Tee, tee, tee...

Esmaspäeval otsustasin arsti juurde minna. Koht oli vana tuttav. Suht selline nõukaaegne ehitis. Ksenja näiteks ei teadnudki, et see mingitmoodi arstiasutuse nime all eksisteerib. Seekord polnudki aega väga uusi baktereid juurde koguda, sest üsna peagi tuli doktor mind kutsuma. Läksin kabinetti, ütlesin, et mul on reedest peale väga kõrge palavik, hingetorus on valu ja köha on ka. Uuris kas nohu on. Ei ole. Kuulas läbi särgi mu kopse, vaatas mu kurku ja ütles, et kirjutab mulle antibiootikumid. Hmm, Eestis mulle küll nii kergekäeliselt antibiootikume pole kirjutatud. Ehk aitavad, sest ma ei suuda enam olla. Aga ega ei aidanud ikka küll. Kehatemperatuur 38 ja öised ärkamised olid veel järgnevad paar ööd. Siis tundsin, et palavikust on organism võitu saanud (antibiotsid palaviku vastu ei pidanud aitama, googel sõber ütles). Üks päev oligi terve päev 37,2-37.

Täna on reede ja mul pole kaks päeva palavikku olnud. Jee! Köha on selle eest ikka päris korralik. Hommikuti on eriti tunne, et köhin endal siseorganid välja. Eile olin esimest päeva voodist väljas, ei tahtnud kohe väga rapsima hakata, aga ma ei saanud olla, tuba oli nii sassis ja siis ma läksin täitsa hulluks! Koristasin kõik ära. Kloppisin isegi tekid ja padjad, kõik pisikud ajasin toast minema. Nüüd peaks loodetavasti tervis ka tulema :)

Täna on mu täditütre Helena sünnipäev, palju õnne sulle veelkord mu kullakallis! :) 

Päris pikk sai see postitus, aga ma üritan enam mitte nii suurt pausi kirjutamisega jätta. 

Olge mõnusad!