Every ending is a new beginning

Ops-ops, viimane võimalus vanad jutud kokku võtta ja teile lugeda anda.

Täna on 2014. aasta viimane päev ja ilmselgelt sigimist-sagimist täis. Plaanime oma seltskonnaga minna piknikule kaunisse jõeäärsesse alasse, kus saab mõnusalt grillida ja supelda. Vist olen oma kaks aastat tagasi vanas postituses maininud ka, et siin Austraalias aastavahetus nii oluline ei ole ja seega pole tuleshowst ka midagi uhket oodata, sest riigi ressursid hoitakse 26. jaanuariks, mil on (ma pakun), et pea kõikide kohalike lemmik päev - Austraalia päev. Ometi tuleb vana-aasta kärtsu-mürtsu saatel ära saata ja sellepärast sõidame ikkagi 00:00ks linna ilutulestikku kaema. Pärast seda plaanime küll koju minna, sest 2015. aasta esimest päeva alustame juba hoogsalt töötades.

Aga mis siis vanal aastal veel ära tehtud saime.

25.11 korraldasime ühele toredale neiule, Avele, üllatuspeo.

Üllatus kukkus nii ja naa välja. Olgu, ikka rohkem niiiiii, sest oleng oli kokkuvõttes super lahe! Ainult naised ja naiste jutud. Polnud ammu end inimese moodi korda ka teinud ja väljas käinud, et täitsa tore oli kohe. Koht oli ka mega vinge! Üsna moderne rannaklubi. Sellepärast naa, et Ave arvas, et me midagi ikkagi susserdame ja toimetame. Ta tunneb meid nii hästi, et aimas isegi koha, kus üllatus aset leiab. Bookisime laua, tellisime joogid-söögid ja Tann tõi Ave kohale (ise läks muidugi minema hehee). Mõningad pildid üllatusest:

       

28.-30.11 toimus kauaplaanitud puhke- ja lõbureis Rottnest saarele.

Meie Tanniga ja osa seltskonnast oli ka varem saart külastanud, aga kuna saar on nii armas väikene (11 km pikk ja 4,5 km lai) ja jäi oma imeilusa rannajoonega mälestustesse, siis polnud küsimustki, kas lähme uuesti või ei! Ja pealegi käisime seal ju kaks aastat tagasi! Sõber Toots (pärisnimega Rene) broneeris kaks rannamajakest ja nii me siis läksimegi. Saarel sai puhatud, veidi pidutsetud ja ka sporti tehtud. Nimelt on turistide liikumisvahendiks jalgratas. Teisel päeval saigi renditud 12 jalgratast ja vändatud pea 24km, millega tegime saarele ühtlasi ilusasti ringi peale. Ega ma praegu pikalt ei jaksagi kirjutada, aga pilte lisan küll. Ja kui hästi läheb ja endeid ükskord PÄRISELT kokku võtame, siis võib-olla jagan tagantjärgi reisust video ka.

Grupipilt munapeadest

21.12 saime ühe vägeva paadipeo osalisteks!

Tann täitsa kogemata avastas oma elektroonilisest kirjapostist kutse paadipeole. Lugesime ja olime juba vaimustuses! Polnud ju me keegi siin sellisel õigel boat party’l käinud! Kohe sai sõnum edastatud oma sõprusringkonnale ja peagi ostetud ka piletid. Paadid ei olnud nii uhked nagu arvasime, aga muusika oli hea, vees olid atraktsioonid, piletirahas oli isegi söök (küll hotdogi näol, aga siiski) ja no seltskond oli meil ka ikka ja alati vahva :)

24.12 mu järjekordsed lumeta jõulud.

Ei olnud nad küll mustad nagu teinekord Eestis on juhtunud, aga valged ka ei olnud. Jõulud on just see aeg, mil ma kõige rohkem kodu ja koduseid igatsen. Kuigi olen alles mõned kuud eemal olnud ja võib-olla ei peaks see igatsus nii suur olema, siis jõuludel see ikkagi jälle tuli. Ometi kokkasime täitsa koduse jõulusöögi, toanurgas oli ehitud uhke kuusk, mille all oli kingisadu, majas kõlasid vanad head jõululaulud ja suurel teleri ekraanil praksus kaminatuli...aga see ei ole ikka see. Sisimas igatsesin päris kuuse- ja piparkoogilõhna, õiget kaminatuld, milles praksuvad päris halud ja mille ees soojendada külmetavaid varbaid...härmatises aknaklaasi, millele sooja hingeõhku puhudes avaneb vaade imelisele talvevõlumaale. Oeh, ma lähen vist liiga tundeliseks. Aga, mida rohkem mõelda, seda rohkem meenub nii lihtsaid asju, mis tekitavad selle päris õige jõulutunde.

Jõulupuu

Tegelikult ei olnud nad nii halvad ühti! Enamik pühade juurde kuuluv oli olemas ja isegi jõuluvana käis! Mind ümbritses 19 toredat ja head sõpra, kellega sai söödud-joodud ja mõnusalt aega veedetud :)

Niimoodi soojendasin oma varvusid

Tüdrukud

Poisid

Jõuluvana Jussike

Aasta 2014 oli minu jaoks täis ilusaid hetki ja häid inimesi. Loodan ja soovin, et teie kõigi salajased soovid täituksid uuel aastal ja et ka läbi raskuste leiaksite hetke, et hinnata kalleid inimesi enda ümber ja tunda heameelt pisiasjade üle! Minul on ka üks salasoov, mida ma palun teil kõigil teha – täna, ööl vastu 1. jaanuari kell 00:00 (ikka Eesti aja järgi) kallistage iseendeid minu poolt hästi-hästi kõvasti ja soovige neid samu ja veel igasugu häid soove, sest ma päriselt pole kedagi unustanud ja sügaval hingesopis mõtlen teile koguaeg :)

Life is too fast

No mitte ei suuda end kätte võtta. Jälle on kuu möödas ja pole mitte ühtegi uuendust. Vahel mõtlen, kas keegi veel viitsibki selle blogi linki sisse toksida ja pilku peale heita - lootuses, et EHK Anett on täna midagi kirjutanud. Kerttu viitsib (Ma loodan, et teised ka). Ta väitis, et käib iga päev luurel, aga noo seis on ikka sama vana – null uuendust. Ma püüan ennast parandada.

Vahepeal on jälle nii palju toimunud. Nüüd on vaja pead ragistada, tagantjärgi meenutada, mis põnevat juhtunud. Aga no mis teha, omad vitsad kestavad (jep meil siin Aussis vitsad kestavad, mitte peksavad). Pean kõik tähtsama kirja panema, sest varsti tervitab meid juba uus aasta ja siis on juba uued jutud.

Nõndaks. Hakkan siis kuskilt otsast pihta.

3. novembril oli mu tädipoja Ervini sünnipäev. Käisime Tanniga teda õigel päeval õnnitlemas ka. Kuna Triinut enam siinpool lompi pole, kes ikka ja alati tähtsate ja vahel mitte nii tähtsate päevade puhul hõrgutavaid kooke küpsetas, siis otsustasin MINA (imede ime) oma kätt koogi valmistamisel katsetada. Googeldasin retsepti, käisin poes vajaliku kraami järgi ning valmiski toorjuustukook kondenspiima ja maasikatega. Ma ise olin täitsa uhke enda üle, et pidin oma kätetööst kohe Triinule pildi saatma. Ervini poolt tuli selline kommentaar: „Jumala teema kook on ju!“ Võib vist linnukese kirja panna, et sain hakkama :) Kikule maitses ka! Tanni jaoks oli jälle NORMAALNE nagu ikka kõik asjad siin maailmas! Hahaa...

Kiku oli imehea kartulisalati teinud ja isegi viinerid olid kõrval! Oleme nii kaua Austraalias pesitsenud, aga isegi ei teadnud, et siin on poelettidel täitsa õiged kodused viinerid saadaval. Nüüd teame ja oleme neid viimasel ajal päris palju koju ostnud. Peale toorjuustukoogi oli Kiku veel magusad ja nunnud muffinid küpsetanud :)

9. novembri hommikul kui ma läbi raskuste oma silmad avasin, oli mul vastas selline armas üllatus :)

Jep, meil oli Tanniga väike tähtpäev – 7 aastat. Uskumatult kiiresti on ikka aeg läinud! Ma olen meeletult tänulik ja õnnelik, et minu kõrval on nii toetav ja armastav inimene nagu Tann :)

Kuna pidime sellel päeval mõlemad tööl olema, siis otsustasime järgmisel päeval midagi toredat koos teha. Nautisime teineteise seltskonda ja veetsime mõnusa päeva Perthi loomaaias. Minu jaoks oli kõik uus ja huvitav, sest olin siinses loomaaias esmakordselt. Tann oli juba varasemalt ka loomaaeda külastanud, aga kuna pidevalt tehakse uuendusi, siis oli ka tema jaoks avastamist. Algselt ostsime eraldi pileti veel kaelkirjakute toitmisele, aga nii, kui me loomaaeda jõudsime kattus taevas tumedate pilvedega, hakkas kohutavalt müristama ja välku lööma. Kaelkirjakute toitmine jäi seekord ära ja saime oma piletiraha tagasi. Meid see ilm väga ei morjendanud ja koju tagasi ei kavatsenud ka sellepärast minna, sest nagu siin Austraalias kombeks, võib järgmine hetk jälle päike taevas sillerdada. Ette rutates võin öelda, et nii oligi ja peagi paitas jälle päike põski! :)

Loomaaed asub kesklinnast mõne minuti kaugusel. Seal ringi jalutades, olles ümbritsetud mitmesuguste puude, lopsaka taimestiku ja erinevate loomaliikidega, tekib tunne nagu oleksid sattunud hoopiski kuskile troopilisse vihmametsa. Mulle väga meeldib sealne õhustik! Loomaaias on üle 170 liigi ja 1300 looma. Minu vaieldamatud lemmikud olid pisikesed pingviinid (Eudyptula minor novaehollandiae). Niinii armsad väikesed tegelased! Väikesed pingviinid on väikseimad kõikidest pingviinidest ja on ainuke liik, kes elab Austraalia vetes. Neid samu väikesi pingviine leidub peale Austraalia ka Uus-Meremaal.

Muidugi on alati toredad igasugused ahvikesed, kes lollusi ja nalja teevad. Tallinna loomaaiaga võrreldes, tundus, et suuruselt on Perthi loomaaed väiksem. Loomaliikidest pole siin esindatud näiteks jääkaru ja pruunkaru. Aga karu liigist oli olemas Malaisia päikesekaru (Helarctos malayanus). Nime „Sun Bear“ (päikesekaru), on nad saanud kollasest nö tõusva päikese kujulisest laigust rinnal. Karud on siledakarvalised ja värvuselt varieeruvad mustast halliks. Nii mõnedki loomad peitsid ennast urgudes ja puude taga. On põhjust kunagi jälle tagasi minna! :)

Kümme päeva tagasi oli siinpool aastaaeg kevad. Detsembriga koos pidi saabuma suvi, aga millegi pärast on ilmad ikka veel väga kevadised ja petlikud. Tuul on mõni päev üsna jahe ja temperatuur kõigub lausa kümne kraadiste erinevustega. Samas teine päev on jälle +30 kraadi ja lauspäike :) Mis mulle selle hiliskevade ja varasuve juures kõige rohkem meeldib on ühed puud. Üks violetne maaliline puu - Jacaranda. Googeldasin veidi ja sain targemaks. Puu on pärit Lõuna-Ameerikast ja kasvutingimuseks sobib troopiline kliima. Nad on üsna massiivsed (pikkus kuni 12m ja laius kuni 10m) ja oma helelillade kellukesekujuliste õitega meenutab mulle veidi sireleid...praegu tuli värske sirelilõhna ja Eesti kevade igatsus...

Ma ei hakka seda postitust liiga pikaks ajama ja üritan lähipäevil kohe teise otsa kirjutada. Ma ei luba, aga üritan. Hahaa. Tahaks loomaaia külastusest veel ühe video kokku panna, aga noo mis sa teed, ajapuuuuudus piinab...

PS! Tann võttis agaralt vuntsikuust, Movembrist, osa, sellepärast piltidel nii karvane :)

Halloween

Jälle pole end mõnda aega siin ilmutanud. Parandan kohe vea ja kirjutan lühidalt ühest Austraalia tähtsast pühast – Halloweenist.

Kogu Halloweeni nodi oli poelettidel juba septembris, vahetult pärast seda, kui meie olime siia jõudnud (jõudsime 6.sept). Lettidel esines kõike - erinevad kommid, šokolaadid, tulukesed, laternakõrvitsad, luukerepeadest vidinad, kostüümid jne. Mida nädal lähemale tähtsale pühale, seda rohkem ilmus vitriinidele erinevat kaupa. Vahetult enne 31.oktoobrit poes käies võttis silme eest korralikult kirjuks küll.

Meie olime nagu ikka Halloweeni päeval tööl ja see tööpäev ei olnud kohe üldse mitte hea. Kõik tänavad olid lapsi täis (kõlab ju hästi!), aga mitte nad ei jooksnud sellel päeval jäätiseauto järgi, vaid käisid ukselt-uksele küsimas „trick-or-treat“ (komm või vemp). Mina taarusin jäätiseautoga mudilaste vahel ja üritasin kõigest väest jäätist müüa.  Kostüümides tegelased olid niikuinii end maiustustest ogaraks söönud ja kes seda jäätist siis veel minult osta tahaks? ...Olgu, mõned ikka osteti, aga üldiselt möödus päev sedasi, et sõitsin ringi ja vaatasin neid väikseid armsaid nõiakesi, zombisid, luukeresi, kummitusi, kõrvitsakesi ja printsesse. 

Üks Halloweeni kambakene kommijahil

Eriti vahva oli see, et lapsed ise olid nii ekstaasis kogu sellest aktsioonist :) Ja naljakas oli, et ukselt-uksele käidi koos suure seltskonnaga, ca 10 inimest ja nende seas oli vähemalt kolm lapsevanemat. Hmm...kui mina oma sõbrannadega 15 aastat tagasi marti ja katri jooksmas käisime, siis vanemaid ei olnud kunagi kellelgi kaasas. See ju oleks kogu lõbu ära rikkunud, kui kellegi ema või isa oleks meiega koos tiksunud. Veider. Aga noh, siin Kängurumaal on ohutus number üks ja ega niimoodi autoliiklusega tänavate vahele oma lapsi vabalt ringi luusima ei lasta.

Ka täiskasvanud peavad erinevaid Halloweeni teemalisi pidustusi nii töökohtades kui kodudes. Selle jaoks laenutatakse üsna kalli raha eest kostüümid. Üleüldse on see poodidele ja kostüümilaenutustele korralik sissetuluallikas. Võrreldes esimese aastaga, kui siin teiselpool lompi Halloweeni ajal olime (2011.aastal), siis tundub, et tegemist on üha kasvava trendiga. Siis ei tundunud mulle kogu seda õuduste nodi poelettidel nii palju olevat ja ei mäleta ka erinevates kostüümides lapsi tänavatel nii palju. Sellel aastal kohtusin näiteks poes ühe sellise müüjaga:

Pärast tööpäeva kiirustasin ruttu koju, sest meid oli kutsunud oma sünnipäevale Piia Mai! Peo teemaks olid nagu päevale kohased kõiksugused kummitusmaja tegelased. Mina tegin ennast mustaks luigeks. Idee autor oli Ksenja ja tegelikult algselt pidi ta ka ise peole tulema ning oleks end valgeks luigeks teinud, aga paar nädalat enne sünnipäeva selgus, et ta peab järgmisel hommikul kooli jaoks IELTSi testi minema tegema.

Pidu oli väga äge! Majatagune aed oli ehitud, peomeeleolu lõid erinevad diskolambid ja hea muusika ning tegelasi oli kohale tulnud erisuguseid – alates kiisust kuni Zombini. Lisan mõned pildid, sest need annavad rohkem edasi :)

Hello blogi - long time no see!

Kahe nädala pärast tiksub täis juba KAKS KUUD siin teiselpool maakera! Hullumeelne, kas pole?! ...Mis siis selle ajaga teinud oleme? Vastus üsna lihtne – tööd, tööd ja veelkord tööd. Olgu-olgu, päris orjapõli siin nüüd ka ainult pole, oleme ikka muud kah teinud.

Üritan nüüd pilgu ajas tagasi heita ja meenutada, mis siis vahepeal huvitavat toimunud on. 

Esimene nädal oli rahulik sisseelamine nagu ikka, kuid uurisime juba poole silmaga ka tööpakkumisi. Teadsime, et kui tagasi Austraaliasse jõuame, siis kumbki meist vanale jäätise tööle enam ei saa. Seega pidime Austraalia põhilistel tööotsingu saitidel (www.gumtree.com.au ja www.seek.com.au) aktiivselt ringi luusima.

Tööpakkumisi leidub saitidel üsna palju, aga paraku on siin sedasi, et kui saadad tööandjale e-maili, siis vastust ei tule üldjuhul kindlasti 48 tunni jooksul nagu Eestis kombekohane on. Endiselt üsna nadi ja algeline siin kõik internetipõhine kommunikatsioon. Nii, et kui soovid kohalikelt tagasisidet saada või muid asju ajada, siis teha seda pigem telefonitsi või silmast-silma.

Kuna Liisul oli ka vahetult enne meie Austraaliasse jõudmist töökohas kuus kuud täis saanud (töö- ja puhkeviisaga on lubatud töötada ühe tööandja juures maksimaalselt 6 kuud), siis oli ka tema samas seisus nagu meie Tanniga. Ühel päikeselisel päeval otsustasimegi Liisuga, et käime raamatukogus, prindime hunniku CV-sid ja lähme lihtsalt kammime meie enda kodukandis, Midlandis, kõik restoranid, pubid ja kohvikud läbi ning pakume end tööle. - Mõeldud, tehtud!

Enamik ettevõtetes, kuhu me sisse astusime, kuulati meid kenasti ära, viisakalt võeti ka CV-d ning lisati, et vajadusel kontakteeruvad. See oli lõpuks nii morjendav, sest igaltpoolt olime saanud samasuguse tagasiside.

Läbi sai astutud ka ühest Iiri pubist, mis jättis mõneti isegi meeldiva mulje. Pubi üks mänedžeridest kuulas meid ära, tõi meile jäised alkoholivabad kokteilid ning blanketid täitmiseks (kirjutasime, miks soovime seda tööd teha, mis on meie tugevused-nõrkused jms). Selle sama Iiri noormehe vanemad on ettevõtte omanikud ja kuna me talle arvatavasti meeldisime, siis ta kutsus meid lahkelt umbes 1,5h pärast tagasi, et maha istuda ja juba rahulikumalt ning pikemalt rääkida. Nagu kokkulepitud olime selle aja möödudes jälle tagasi. Oli keskpäev ja pubis olid lõunatamas ning õlletamas päris paljud inimesed. Ootasime veidi. Märkamatult olid meil jälle jahutavad kokteilid laual ja hetke pärast oligi mänedžeril vaba aeg maha istuda ja lobiseda.

Ta oli täitsa tore! Rääkis kõike seda, mida oleme Austraalias olles ka ise kogenud. Ta on 4-aastasest peale Austraalias elanud, aga ütles, et ei salli kohalike nö kahepalgelisust ning teab, kui tüütu on ennast kehtestada ja tööle saamise nimel pidevalt tööandjale meelde tuletada. Siin on no worries (muretu) elu ja kaugeltki ei rapsita niimoodi tööd teha nagu meil kodumaal. Pärast mõningast vestlust jäi jutt sedasi, et annab meile tööasjus teada ja uurib ka oma sõbralt, kellel on meie kodu lähedal pubi...Nagu arvata oli, ei tulnud ka temalt aja möödudes mingisugust tagasisidet.

Kuna päev ei olnud väga produktiivne, otsustasin suhteid soojendada oma vana ülemuse Gleniga. Kuna suvi on tulekul, siis tean, et igasuguseid üritusi on tulemas ja tavaliselt tähendab see lisatööjõu vajadust. Kahjuks ei olnud ka Glenil mulle jäätisetööd pakkuda, kuid ta vähemalt viitsis uurida oma tutvusringkonnast erinevaid töid nii mulle kui Tannile. Peagi selgus, et Tann saab  tööle hakata Gleni sõbra all, kes omab samuti jäätiseäri. Kuna Tann on juba nii kaua jätsimaffias olnud, siis see töö on talle kooli kõrvalt ideaalne. (Tann läks kooli 6. oktoobril).

Mina sain Gleni kaudu tööle tema sõbra baari, mis asub Perthi hokistaadioni. Tegemist ei ole jäähokiga vaid hokiga, mida mängitakse spetsiaalse kattega pinnasel. Hokiplatsid näevad välja enam-vähem nagu staadionikate (pead ei anna, sest 100% kindel pole). Igatahes koht oli mulle tuttav, sest olen seal varasemalt jäätist müünud. Tööd pakuti mulle üheks päevaks, kuna toimusid suured hoki finaalmängud ja oli vaja abi. Samal üritusel oli jäätist müümas ka Ksenja.

Aga minu tööst nüüd...Baaris pole ma ju kunagi töötanud, seetõttu oli üsna hirmuäratav. Hommik oli vaikne ja oli ideaalne aeg õppimiseks. Kiirelt tutvusin ühe noormehega, kes hakkas mulle koolitust tegema. Minu esimene reaktsioon – appi, kui palju erinevat alkoholi! Kuidas mulle see kõik meelde jääb?! Hahaa täitsa hull. Ma ei valeta, kui ütlen, et baaris oli esindatud 20 erinevat õlut pudelis-purgis, lisaks veel vaadiõlud, siidrid, veinid, kange alkohol. Kõike neid eristada ja kibekiirelt ekraanilt üles leida. Noo, eks ma pean hakkama saama! Pärast kuute-seitset klienti pidin juba iseseisvalt teenindama. Sain hakkama, aga otseloomulikult mitte nii kiiresti, kui oleks võinud.

Mingist hetkest oli baar rahvast täis. Selline melu ja selline järjekord. Nüüd oli juba nii kiire ja peale minu ja selle noormehe oli leti taha ilmunud ka üks teenindaja neiu. Ma tundsin end nii halvasti, kui pidin küsima jälle mingisuguse joogi kohta või kui ei leidnud teatud toodet arvutist. Samas, arusaadav ka, et kohe ei peagi oskama. Tegelikult tundsin ma varsti ennast juba enam-vähem, kuigi endiselt oli raske klientide soovidest aru saada, sest nad ei nimetanud jooki nii nagu see pudelil on vaid mingisuguste oma kohalike hüüdnimedega. Siis ma muudkui vabandasin ja vehklesin seal külmikute ees „Kas see? Või see? Või hoopis see?“. Jälle vabandasin, punastasin ja naeratasin :)

Baari mänedžer, Gleni sõber tuli ja kutsus mind baari taharuumi. Palus mul minna külmikusse jooke panema. Seal on toasuurune külmakamber, mis on ühendatud nende külmkappidega, mis on baaris töötajate selja taga. Kui koguaeg jooke võtta ja võtta, siis need saavad millalgi ju otsa, aga keegi peab neid juurde panema, et oleks jälle võtta. Seda ma siis tegema hakkasingi. Appi, kui külm seal oli! Mul on ju niikuinii koguaeg külm ja siis olla veel +4 kraadises külmikus lühikeste varrukatega. Prr! Õnneks tõi mänedžer mulle mingi hetk ühe kossaka dressipluusi. See ei võtnud mu külmatunnet ära. Siis käis too noormees teenindaja seal taga ja näitas, kuidas ma vahepeal võin selle külmuti välja lülitada, et see mulle peale ei puhuks. Nii muuseas mainin, et väljas oli samal päeval +32, aga ma olin külmkapis. Seal olin ma kuni õhtuni ja kui ma ükskord koju jõudsin, siis ma ei tahtnud midagi muud kui sooja dušši ja kuuma teed. – Selline esimene huvitav baaritöö kogemus siis.

Ei läinud palju mööda, kui Glen helistas mulle ja pakkus jätsitööd. Kas siis jäätiseautoga tänavatel või sõidutab mind karavaniga kuhugile üritusele (Austraalia jalgpalli võistlused jms) jäätist müüma. Jäätisetegu ja ka hinnad olid kenasti meeles. See on nagu jalgrattasõit. Kui korra oled selgeks saanud, siis lihtsalt oskad ja kõik. :) Paar nädalat tagasi oli siin koolivaheaeg ja seetõttu rapsisime põhimõtteliselt 2 nädalat jutti tööd teha.

Sellised nunnud! Vasakpoolne on minu arust täielik president Obama väike koopia :)

Veel üks nunnu jäätist mugimas

Kiku & Ervin maiustamas

Peale töö tegemise oleme oma meelt lahutanud veel:

1. Kinoskäikudega. Filmid, mida vaadanud oleme:

• Teenage Mutant Ninja Turtles - kuigi mulle sellised pool lastekad ei meeldi, oli see kohati isegi päris humoorikas ja muidugi lapsepõlves vaadatud Ninjakilpkonnade multikad ning ilus Megan Fox olid põhjused miks pidi filmi ära vaatama.
• The Equalizer – Soovitan soojalt! Väga-väga hea film!!! Denzel Washington on lihtsalt super!
• The Maze Runner – Filmi treilerit nägime Eestis ja juba selle põhjal paistis, et tegemist on hea kinotükiga. Nii oli!
• Annabelle – Kuna ma olen õudukate fänn, siis tahtsin ka Annabelle ära näha. Tann seevastu õudusfilmidest aga üldse lugu ei pea ja kuna Ksenja, Tajo ning Liisu plaanisid niikuinii filmi vaatama minna, siis tegimegi ühise kinoõhtu. (Tann oli samal ajal trennis). Film oli jätk õudusfilmile The Conjuring, mis oli tõsielu põhjal tehtud ja linateosena väga hea. Annabelle ei tekitanud aga mingisuguseid emotsioone. Hirmutekitavaid kohtigi oli nii vähe, et seda õiget tunnet, mis õudusfilmi vaatamisega kaasneb, ei tekkinudki.
• Dracula Untold – Selle linateose suhtes olid mul eelaimdused. Tundus treileri järgi minu jaoks ülepakutuna. Kokkuvõttes oli isegi täitsa hea ja kõvasti parem kui Annabelle, hahaa :D

2. Supa Golfiga. Jäätisetöö peal on ikka traditsiooniliselt esmaspäev ja teisipäev vabad päevad. Ühel puhkepäeval tegime Tanni, Ksenja ja Ninnasega kodulähedale väljasõidu ja käisime supa golfi mängimas. Supa golf on traditsioonilise golfi modifitseeritud kuju. Supa golfis on kasutusel mitu golfikeppi, mis on kõik mõõdult palju suuremad ja valmistatud plastikust vms. Samamoodi on suurem ka supa golfi pall, mis on ühtlasi ka pehmem, selline kummi moodi plastmassist ja värviline. Pall on disainitud nii, et see oleks sarnaste lennuomadustega tavapärasele viskepallile. Supa golfi auk on 2,5 korda suurem kui traditsioonilises golfis. Need on peamised erinevused, aga kokkuvõtlikult on supa golfi palju lihtsam mängida, kui tavalist golfi ja selle iseärasused teevad mängu palju nauditavamaks :)

Emu Anett ja Kängu Ksenja

Pean siia kirjutama oma kohutava kogemuse, mida ma tol päeval läbi elasin! Poisid otsustasid, et võtame pika mängu. See tähendab, et on vaja läbida 18 erinevat rada (iga rada u 100 m). Olime jõudnud teisele rajale.  Seal lendasid oksalt oksale mingisugused linnud. Pikemal vaatlusel selgus, et need on harakad. Mõni neist lihtsalt seisis meie pallilöögi alas ja ei teinud teist nägugi (ega ma pole tegelikult harakaid mingi muu näoga näinudki kunagi, aga siiski...). Tegin nalja ja ütlesin Tannile, et löögu sellele ülbikule üks maksakas, et ta minekut teeks. Oii, kuidas ma seda kahetsen, et ma niimoodi ütlesin. Kui Tann, Ninnas ja Ksenja olid löönud ning oli minu kord, siis järsku lendas see sama vihane harakas minu poole ja hakkas mind ründama! Ma olin täiesti paanikas! Üritasin oma pead all pool hoida ja samal ajal joosta, sest nägin varju pealt, kuidas see tiivuline oma küüniste ja nokaga mul kohe terve pea lõhki kraabib! Ma olin ikka väga paanikas! Ta üritas vähemalt kaks korda mind rünnata!

Eks see vaatepilt võis päris koomiline tegelikult olla. Poisid olid eemal ja ei teinud midagi! Mis mõttes te mulle appi ei tule?! Ksenja hakkas juba ise suure golfikepiga jooksma, aga sel hetkel otsustas harakas, et jätab mu rahule. See oli nii õudne! Kohe tuli meelde, kuidas Triinul ükskord päriselt siin Austraalias harakas pähe lendas ja konkreetselt kraapiski pea lõhki! Mõtlesin, et miks ta siis mind just ründas. Kas sai aru, et ma enne temast halvasti rääkisin?! Nüüd tuli kõik ringiga tagasi. Olin veel järgmised 5 rada paanikas ja mõtisklesin omaette. Järsku avastasin, et mul on peas väikesed juukseklambrid. Need kõige tavalisemad, millega juukseid eest ära panna. Aga need pole musta värvi, vaid minu juuksetooni ja päikese käes läigivad! Harakad on ju kõige haiged, mis vähegi bling-blingivad! Ilmselgelt tahtis see samane harakas mu juukseklambreid...ja võib-olla ka kõrvarõngaid. Aga võimalik, et neil on lihtsalt mingisugune pesitsusaeg ja on tohutult agressiivsed. Jutu moraal – ära ütle isegi harakale halvasti, muidu see võib pahasti lõppeda.

3. Tüdrukuteõhtuga. Paar nädalat tagasi otsustasime meie maja naistega, et ajame kõik tüdrukud kokku ja teeme ühe toreda tüdrukuteõhtu. Lõime end üles, tegime mojito kokteile ja käisime klubis jalga keerutamas. Seltskond oli super ja nalja sai palju! Ootan juba vol. 2’te :)

Vasakult: Janika, Greete, Teele, Piia Mai, Ksenja, Liisu, mina, Kaidi, Eve ja Ave

4. Kruiisimisega. Tannil on väike Audi TT kabriolett ja siis kui meil vabad päevad ja ilusad ilmad on, siis lähme laseme auto katuse alla ning naudime mõnusalt sooja tuult. 

Ühest mõnusast päevast üks illustreeriv video siin:

Viimased nädal aega olen ma haige olnud. Ma pole ammu nii haige olnud, kui praegu! Nimelt eelmine reede jäin ma tööl tõbiseks. Olin jätsiauto peal. Seal on sedasi, et autos ees konditsioneeri pole ja teinekord, kui väljas on +30 kraadi, siis tunned, kuidas see auto raudpõhi õhkab niimoodi kuumust ja kuidas su 5 taalased K-martist ostetud varbavahe plätud lihtsalt sulavad. Ja siis on see ala, kus sa kliente teenindad. Seal on mõnus jahutav konditsioneer, mis sulle täpselt peale puhub. Usutavasti see mu haiguse põhjuseks ongi – kuum, külm, kuum, külm.

Igatahes sain ma korraliku gripi. Sellise diagnoosi ma endale ise vähemalt määrasin. Terve eelmise nädalavahetuse olin ma voodis pikali ja käisin voodist väljas ainult selleks, et oma põit tühjendada. Kraadiklaas lõi halvimal päeval lausa 39,6 ette. Ma hakkasin arvama, et äkki mul on Ebola viirus. Hahaa.

Üks öö, kui ma jälle magada ei saanud ja iss mind lõbustas ja lohutas :)

Tee, tee, tee...

Esmaspäeval otsustasin arsti juurde minna. Koht oli vana tuttav. Suht selline nõukaaegne ehitis. Ksenja näiteks ei teadnudki, et see mingitmoodi arstiasutuse nime all eksisteerib. Seekord polnudki aega väga uusi baktereid juurde koguda, sest üsna peagi tuli doktor mind kutsuma. Läksin kabinetti, ütlesin, et mul on reedest peale väga kõrge palavik, hingetorus on valu ja köha on ka. Uuris kas nohu on. Ei ole. Kuulas läbi särgi mu kopse, vaatas mu kurku ja ütles, et kirjutab mulle antibiootikumid. Hmm, Eestis mulle küll nii kergekäeliselt antibiootikume pole kirjutatud. Ehk aitavad, sest ma ei suuda enam olla. Aga ega ei aidanud ikka küll. Kehatemperatuur 38 ja öised ärkamised olid veel järgnevad paar ööd. Siis tundsin, et palavikust on organism võitu saanud (antibiotsid palaviku vastu ei pidanud aitama, googel sõber ütles). Üks päev oligi terve päev 37,2-37.

Täna on reede ja mul pole kaks päeva palavikku olnud. Jee! Köha on selle eest ikka päris korralik. Hommikuti on eriti tunne, et köhin endal siseorganid välja. Eile olin esimest päeva voodist väljas, ei tahtnud kohe väga rapsima hakata, aga ma ei saanud olla, tuba oli nii sassis ja siis ma läksin täitsa hulluks! Koristasin kõik ära. Kloppisin isegi tekid ja padjad, kõik pisikud ajasin toast minema. Nüüd peaks loodetavasti tervis ka tulema :)

Täna on mu täditütre Helena sünnipäev, palju õnne sulle veelkord mu kullakallis! :) 

Päris pikk sai see postitus, aga ma üritan enam mitte nii suurt pausi kirjutamisega jätta. 

Olge mõnusad!

Keep calm and fly on

Sel laupäeval saab meil juba 3 nädalat ajast, kui Austraaliasse jõudsime – uskumatu, kui kiiresti aeg lendab! ...lendamisest rääkides jätkan sealt, kuhu eelmise postitusega pooleli jäin.

 

Abu Dhabist lennukile minnes olime juba mõõdukalt räsitud olemistega. Kuna viimane lend oli senistest pikim – 11 tundi, siis tahtsime nii väga jälle kahekesti neljasesse pingiritta. Esialgu väravate juures ootealas ei tundunudki väga palju inimesi olevat, aga lennuaja lähenedes kogunes aina rahvast juurde. Nüüd polnudki midagi väga loota. Mõtlesime, et oleks tore, kui kahesesse pingirittagi saaksime, sest siis mina, kui teada-tuntud hambad laiali magaja, ei peaks kogemata unesegasena kellegi võõra otsas põõnama. Õnnestus! – kahene koht lennuki eelviimases reas, paremal pool, akna all. Alguses istusin mina vahekäigu pool, aga kuna ma olin Tanni jäsemed juba nii ära maganud, siis tegime vahetust ja olin ise akna all, et Tann saaks nüüd minu kehaosad tuimalt tundetuks magada.

 

Ma muudkui magasin ja magasin ja kui ma ei maganud, siis oli vaja kas Tannil liigutada, sest ma olin jälle kuidagi valesti ja ta ei saanud magada või siis sai süüa. Aga mis vahepeal toimus oli kõik üsna hull. Tann äratas mind mingi hetk üles. Terve lennuk võppus korralikult. Ma olin nii unesegane, aga sain aru, et rappumine on palju-palju suurem, kui tavapäraste õhuaukude korral. Ma ei suutnud üleval olla, sest ma lihtsalt ei kannata seda loksumist. Oli lihtsam silmad kinni olla ja magada. Aga iga jumala kord, kui ma silmad avasin, oli sama seis – tohutu võppumine, rihma märk põles (st, et reisijate turvavööd peavad olema kinnitatud) ja lisaks põles punane tuli vahekäikudes, mis näitas, et liikumine on keelatud (või pigem pole soovitatud, sest kes ikka 9 tundi häda kinni suudab hoida). Stjuardessid olid ka üsna ebelevate nägudega, aga suutsid siiski edukalt oma toidukärudega vahekäikudes liikuda. Ekraanilt lennumarsruuti jälgides oli näha, kuidas lennuk on lihtsalt trajektoorilt veidi kõrvale põiganud. Arvatavasti selleks, et vältida tormi, millest kogu jube vappumine tingitud oli. Asi oli ikka päris hull. Reisilennuk rappus reaalselt vahetpidamata. Üheteistkümnest tunnist olid vaid kaks tundi need, kui oli lubatud ilma rihmata istuda.

 

Rottnest island

Austraalia kohale jõudes ei olnud olukord üldse paranenud. Kuigi aknast avanes imeline vaade. Paistis meie üks lemmikkohti – Rottnest island oma maaliliselt kaunite rannaaladega. Aerobuss võnkus endiselt samas rütmis nagu seda oli teinud viimased tunnid. Maandumine oli eriti hull. Ma olen ju selline tüüp, et ei kannata teinekord autogagi sõita, millest siis siin veel rääkida. Mul oli tunne nagu mind oleks vägisi „Ameerika mägedele“ sõitma pandud. Süda läikis korralikult ja tegelikult oli veidi hirm ka peal. Aknast vaadates ei paistnud ilm kõige parem. Piloodi kinnitusel oligi väljas korralik tuul. Isegi viimased meetrid maapinnast õõtsus lennumasin veel korralikult ja oli tunne nagu suur aeroplaan kisub kohe külje ette. Uuh, õnneks siiski mitte. Maandutud me saime ja siis kostus stjuardesside aplodeerimine. Järelikult me ei valetanud, kui isegi stjuardessid plaksutavad rõõmust, et tervetena sihtkohta jõudsime.

 

Loksumisest taastunud, kiirustasime pagaseid välja võtma. Vahepeal jäi tee peale maksuvaba alkoholi ja muu nänni ostmis ala. Sealt vahelt läbi sulpsates oli nii hea näha naeratavat teenindajat küsimas meilt „Hi, how are you?“ – Ma olin selle Eestis täielikult unustanud ja harjunud tusaste ning krimpsus nägudega.

 

Lennukis olime enne maandumist täitnud deklareerimis paberid. Sinna pannakse linnukesed ja ausalt kirja, mida sa üle piiri tood. Ilmselgelt oleme meie ju pätid ja üritame ikka igal võimalusel nihverdada. Tannil oli kotis 3 täissuitsuvorsti ja minul riiete vahel kaks lihakonservi. Liha kuulub nimekirja, mida Austraaliasse ükskõik millisel kujul (vorstina, konservina, snäkkide sees jne) tuua ei või. Mõtlesime, et mis seal ikka, kui saame üle, siis saame, kui ei, siis teeme juhmi nägu.

 

Esimene tolliametnik passikontrollis vaatas meid järjekordselt kahtleva pilguga, aga lõi templid passi ja lasi meid edasi. Järgmine küsis, mis leivad meil kaasas on ja kas seal on midagi sees. Siis saime oma suured pagasid ja läksime järjekorda. Järgmine tädike saatiski meid täielikku kontrolli st, et pagasid lastakse ultraheli masinast vms läbi ning vajadusel tuleb ise asjad ise välja tõsta ja näidata. Õnneks olid seal parajasjagu mingid reisijad ees ja tagant uksest tuli uus tädi, kes meiega tegeles. Ta oli nii tore! Küsis ainult, mis rohud meil kaasas on, kas meil elavad sõbrad-pere siin ja kas meil on keegi vastas. Sealt edasi saadeti meid narkokoera juurde. Armas must labrador hüppas korra meie pagasite otsa, nuusutas ja oligi kõik. Super, saimegi oma lihakraamiga ilusasti läbi!

 

Vastas pidi meil olema Tajo. Silmadega otsides ei leidnud me karupoega (Tajo hüüdnimi) kuskil. Telefonis wifit sisse lülitades selgus, et ta ei saagi meile vastu tulla. Nonii, mis me siis teeme?! Läksime õue. Hea oli näha neid samu tuttavaid palmipuid. Olemegi jälle tagasi! Näkku puhus veidi soojem tuul, kui kodumaal, selline kevadiselt soe. Siin ongi praegu kevad. Taevas oli väga-väga hall ja pilvine. Tann läks ühe taksojuhiga rääkima. Ei, me ei saa sinna taksole, meil on liiga palju kohvreid. Tore! Mis me siis teeme, on laupäev ja kõik meie teadaolevad autodega sõbrad on tööl. Olgu, ma proovin oma tädipojale helistada. Oh, jess, Ervin tuleb meile järgi! Aga see tähendab 45 minutit ootamist. Mis siis ikka. Istusime ja ootasime. Hahaa, Ervin ja Kiku ei tundnud meid ära, sõitsid esialgu mööda. Tervitatud, kallistatud ja ­kohvrid autosse surutud liikusime meie juurde. Tee oli seesama tuttav. Pisut veider oli alguses vastassuunas tulevaid autosid jälgida, aga mõne aja möödudes olin sellega juba harjunud. Vihma hakkas sadama. Jõudsime meile, aga uks oli lukus. Kedagi kodus polnud ja võtit polnud ka kuskil. Tore-tore, nüüd me olime juba veidi pahased! Kõik ju teadsid, millal me tuleme, aga uks on lukus ja just praegu kedagi ei ole! Läksime siis kõrval majja (vanasti elasid seal mu vend Jürka, Kerttu, Jussike ja Mel). Nüüd oli samas majas elanud nädal tagasi tulnud Oliver (Tanni üks parimaid sõpru, edaspidi Ninnas), lisaks elasid seal veel Karina ja Kristo. Ninnas oli üksinda kodus, pakkus meile süüa ja siis ootasime seal. Ksenja tuli õnneks üsna pea töölt ja tõi meile võtmed. Ohh, kui hea oli teda nähaaaaaa! Ta on meie majakaaslane ja üks hull tüdruk nagu minagi J Sain Ksenjalt komplimendi, et kui vastikult pruun ma olen. Hehee, siin ju oli talv ja nad pole ammu päikest näinud J

 

Kodus asju lahti pakkides nautisid kõik Eestist kaasa toodud maiustusi. Ervin sõi vist 2 šokolaadi kohe järjest ära, hahaa. Veidi muljetamist ja oligi varsti aeg magama minna. Kuna meie tuba oli hõivatud ühe Eesti paari poolt ja Marja-Liisat (edaspidi Liisu) kodus polnud, siis veetsime ühe öö tema toas. Kõigepealt magas Tann maas ja mina Liisu voodis, aga poole öö pealt olid mul kõik kohad nii valusad, et ma palusin endale ise põrandale kohta. Umbes 4 ajal hommikul oli mul vaja vaja põit tühjendada. Appi! Tõustest oli mul tunne nagu minust oleks traktor vähemalt 5 korda üle sõitnud või oleks mul elu suurim tuumapohmell. Mu pea oli nii paks ja silmad nii udused. Mul ei tulnud enam und. Vahva! Passisin umbes 2 tundi üleval. Kuigi ma sain lõpuks unele, oli hommikul ikka sama raske olla. Väga-väga uimane. Asju me ka lahti pakkida ei saanud, sest paarike, kes meie toas elas, polnud veel välja kolinud. Mõne tunni pärast saime juba oma tuppa.

Järgmisel öösel oli kohutav torm, et isegi mina, kes muidu midagi läbi une ei kuule, ärkasin üles. Hommikul uudiseid vaadates selgus, et meist ca 15 km eemal äärelinnakeses lendasid isegi majadel katused ära. Väljas sadas ja kraade oli umbes +16. Ohh, kuidas tahaks juba kuuma Austraalia suve!  

Järgnevad paar päeva kulusid asjade lahti pakkimisele ja ajavahega harjumisele.