Sel laupäeval saab meil juba 3 nädalat ajast, kui
Austraaliasse jõudsime – uskumatu, kui kiiresti aeg lendab! ...lendamisest
rääkides jätkan sealt, kuhu eelmise postitusega pooleli jäin.
Abu Dhabist lennukile minnes olime juba mõõdukalt räsitud
olemistega. Kuna viimane lend oli senistest pikim – 11 tundi, siis tahtsime nii
väga jälle kahekesti neljasesse pingiritta. Esialgu väravate juures ootealas ei
tundunudki väga palju inimesi olevat, aga lennuaja lähenedes kogunes aina
rahvast juurde. Nüüd polnudki midagi väga loota. Mõtlesime, et oleks tore, kui
kahesesse pingirittagi saaksime, sest siis mina, kui teada-tuntud hambad laiali
magaja, ei peaks kogemata unesegasena kellegi võõra otsas põõnama. Õnnestus! –
kahene koht lennuki eelviimases reas, paremal pool, akna all. Alguses istusin
mina vahekäigu pool, aga kuna ma olin Tanni jäsemed juba nii ära maganud, siis
tegime vahetust ja olin ise akna all, et Tann saaks nüüd minu kehaosad tuimalt
tundetuks magada.
Ma muudkui magasin ja magasin ja kui ma ei maganud, siis oli
vaja kas Tannil liigutada, sest ma olin jälle kuidagi valesti ja ta ei saanud magada või siis sai
süüa. Aga mis vahepeal toimus oli kõik üsna hull. Tann äratas mind mingi hetk
üles. Terve lennuk võppus korralikult. Ma olin nii unesegane, aga sain aru, et
rappumine on palju-palju suurem, kui tavapäraste õhuaukude korral. Ma ei suutnud
üleval olla, sest ma lihtsalt ei kannata seda loksumist. Oli lihtsam silmad
kinni olla ja magada. Aga iga jumala kord, kui ma silmad avasin, oli sama seis –
tohutu võppumine, rihma märk põles (st, et reisijate turvavööd peavad olema kinnitatud) ja lisaks
põles punane tuli vahekäikudes, mis näitas, et liikumine on keelatud (või pigem
pole soovitatud, sest kes ikka 9 tundi häda kinni suudab hoida). Stjuardessid olid ka üsna ebelevate nägudega, aga suutsid
siiski edukalt oma toidukärudega vahekäikudes liikuda. Ekraanilt lennumarsruuti jälgides oli näha, kuidas lennuk on lihtsalt trajektoorilt veidi kõrvale põiganud. Arvatavasti selleks, et vältida tormi, millest kogu jube vappumine tingitud oli. Asi oli ikka päris hull.
Reisilennuk rappus reaalselt vahetpidamata. Üheteistkümnest tunnist olid vaid kaks tundi need, kui oli
lubatud ilma rihmata istuda.
![]() |
Rottnest island |
Austraalia kohale jõudes ei olnud olukord üldse paranenud.
Kuigi aknast avanes imeline vaade. Paistis meie üks lemmikkohti – Rottnest island
oma maaliliselt kaunite rannaaladega. Aerobuss võnkus endiselt samas rütmis
nagu seda oli teinud viimased tunnid. Maandumine oli eriti hull. Ma olen ju
selline tüüp, et ei kannata teinekord autogagi sõita, millest siis siin veel
rääkida. Mul oli tunne nagu mind oleks vägisi „Ameerika mägedele“ sõitma
pandud. Süda läikis korralikult ja tegelikult oli veidi hirm ka peal. Aknast vaadates
ei paistnud ilm kõige parem. Piloodi kinnitusel oligi väljas korralik tuul. Isegi
viimased meetrid maapinnast õõtsus lennumasin veel korralikult ja oli tunne
nagu suur aeroplaan kisub kohe külje ette. Uuh, õnneks siiski mitte. Maandutud
me saime ja siis kostus stjuardesside aplodeerimine. Järelikult me ei
valetanud, kui isegi stjuardessid plaksutavad rõõmust, et tervetena sihtkohta jõudsime.
Loksumisest taastunud, kiirustasime pagaseid välja võtma.
Vahepeal jäi tee peale maksuvaba alkoholi ja muu nänni ostmis ala. Sealt vahelt
läbi sulpsates oli nii hea näha naeratavat teenindajat küsimas meilt „Hi, how
are you?“ – Ma olin selle Eestis täielikult unustanud ja harjunud tusaste ning krimpsus
nägudega.
Lennukis olime enne maandumist täitnud deklareerimis paberid. Sinna pannakse linnukesed ja ausalt kirja, mida sa üle piiri tood.
Ilmselgelt oleme meie ju pätid ja üritame ikka igal võimalusel nihverdada. Tannil oli kotis 3
täissuitsuvorsti ja minul riiete vahel kaks lihakonservi. Liha kuulub nimekirja, mida Austraaliasse ükskõik millisel kujul (vorstina, konservina, snäkkide sees jne) tuua ei või. Mõtlesime, et mis
seal ikka, kui saame üle, siis saame, kui ei, siis teeme juhmi nägu.
Esimene tolliametnik passikontrollis
vaatas meid järjekordselt kahtleva pilguga, aga lõi templid passi ja lasi meid edasi.
Järgmine küsis, mis leivad meil kaasas on ja kas seal on midagi sees. Siis
saime oma suured pagasid ja läksime järjekorda. Järgmine tädike saatiski meid
täielikku kontrolli st, et pagasid lastakse ultraheli masinast vms läbi ning
vajadusel tuleb ise asjad ise välja tõsta ja näidata. Õnneks olid seal parajasjagu
mingid reisijad ees ja tagant uksest tuli uus tädi, kes meiega tegeles. Ta oli nii tore! Küsis ainult, mis
rohud meil kaasas on, kas meil elavad sõbrad-pere siin ja kas meil on keegi
vastas. Sealt edasi saadeti meid narkokoera juurde. Armas must labrador hüppas
korra meie pagasite otsa, nuusutas ja oligi kõik. Super, saimegi oma
lihakraamiga ilusasti läbi!
Vastas pidi meil olema Tajo. Silmadega otsides ei leidnud me
karupoega (Tajo hüüdnimi) kuskil. Telefonis wifit sisse lülitades selgus, et ta ei saagi
meile vastu tulla. Nonii, mis me siis teeme?! Läksime õue. Hea oli näha neid samu tuttavaid palmipuid. Olemegi jälle tagasi! Näkku puhus veidi soojem tuul, kui kodumaal, selline kevadiselt soe. Siin ongi praegu kevad. Taevas oli väga-väga hall ja
pilvine. Tann läks ühe taksojuhiga rääkima. Ei, me ei saa sinna taksole, meil
on liiga palju kohvreid. Tore! Mis me siis teeme, on laupäev ja kõik meie
teadaolevad autodega sõbrad on tööl. Olgu, ma proovin oma tädipojale helistada.
Oh, jess, Ervin tuleb meile järgi! Aga see tähendab 45 minutit ootamist. Mis
siis ikka. Istusime ja ootasime. Hahaa, Ervin ja Kiku ei tundnud meid ära,
sõitsid esialgu mööda. Tervitatud, kallistatud ja kohvrid autosse surutud
liikusime meie juurde. Tee oli seesama tuttav. Pisut veider oli alguses vastassuunas tulevaid autosid jälgida,
aga mõne aja möödudes olin sellega juba harjunud. Vihma hakkas sadama. Jõudsime meile,
aga uks oli lukus. Kedagi kodus polnud ja võtit polnud ka kuskil. Tore-tore,
nüüd me olime juba veidi pahased! Kõik ju teadsid, millal me tuleme, aga uks on lukus ja just praegu kedagi ei ole! Läksime siis kõrval majja (vanasti elasid seal mu vend Jürka, Kerttu, Jussike
ja Mel). Nüüd oli samas majas elanud nädal tagasi tulnud Oliver (Tanni üks parimaid sõpru, edaspidi Ninnas), lisaks
elasid seal veel Karina ja Kristo. Ninnas oli üksinda kodus, pakkus meile süüa ja
siis ootasime seal. Ksenja tuli õnneks üsna pea töölt ja tõi meile võtmed. Ohh,
kui hea oli teda nähaaaaaa! Ta on meie majakaaslane ja üks hull tüdruk nagu minagi J
Sain Ksenjalt komplimendi, et kui vastikult pruun ma olen. Hehee, siin ju oli talv ja nad pole ammu päikest näinud J
Kodus asju lahti pakkides nautisid kõik Eestist kaasa toodud maiustusi.
Ervin sõi vist 2 šokolaadi kohe järjest ära, hahaa. Veidi muljetamist ja oligi varsti
aeg magama minna. Kuna meie tuba oli hõivatud ühe Eesti paari poolt ja
Marja-Liisat (edaspidi Liisu) kodus polnud, siis veetsime ühe öö tema toas.
Kõigepealt magas Tann maas ja mina Liisu voodis, aga poole öö pealt olid mul
kõik kohad nii valusad, et ma palusin endale ise põrandale kohta. Umbes 4 ajal
hommikul oli mul vaja vaja põit tühjendada. Appi! Tõustest oli mul tunne nagu minust oleks
traktor vähemalt 5 korda üle sõitnud või oleks mul elu suurim tuumapohmell. Mu pea oli
nii paks ja silmad nii udused. Mul ei tulnud enam und. Vahva! Passisin umbes 2
tundi üleval. Kuigi ma sain lõpuks unele, oli hommikul ikka sama raske olla. Väga-väga uimane. Asju me ka
lahti pakkida ei saanud, sest paarike, kes meie toas elas, polnud veel välja
kolinud. Mõne tunni pärast saime juba oma tuppa.
Järgmisel öösel oli kohutav torm, et isegi mina, kes muidu midagi läbi
une ei kuule, ärkasin üles. Hommikul uudiseid vaadates selgus, et meist ca 15
km eemal äärelinnakeses lendasid isegi majadel katused ära. Väljas sadas ja kraade oli umbes
+16. Ohh, kuidas tahaks juba kuuma Austraalia suve!
Järgnevad paar päeva kulusid asjade lahti pakkimisele ja
ajavahega harjumisele.