Keep calm and fly on

Sel laupäeval saab meil juba 3 nädalat ajast, kui Austraaliasse jõudsime – uskumatu, kui kiiresti aeg lendab! ...lendamisest rääkides jätkan sealt, kuhu eelmise postitusega pooleli jäin.

 

Abu Dhabist lennukile minnes olime juba mõõdukalt räsitud olemistega. Kuna viimane lend oli senistest pikim – 11 tundi, siis tahtsime nii väga jälle kahekesti neljasesse pingiritta. Esialgu väravate juures ootealas ei tundunudki väga palju inimesi olevat, aga lennuaja lähenedes kogunes aina rahvast juurde. Nüüd polnudki midagi väga loota. Mõtlesime, et oleks tore, kui kahesesse pingirittagi saaksime, sest siis mina, kui teada-tuntud hambad laiali magaja, ei peaks kogemata unesegasena kellegi võõra otsas põõnama. Õnnestus! – kahene koht lennuki eelviimases reas, paremal pool, akna all. Alguses istusin mina vahekäigu pool, aga kuna ma olin Tanni jäsemed juba nii ära maganud, siis tegime vahetust ja olin ise akna all, et Tann saaks nüüd minu kehaosad tuimalt tundetuks magada.

 

Ma muudkui magasin ja magasin ja kui ma ei maganud, siis oli vaja kas Tannil liigutada, sest ma olin jälle kuidagi valesti ja ta ei saanud magada või siis sai süüa. Aga mis vahepeal toimus oli kõik üsna hull. Tann äratas mind mingi hetk üles. Terve lennuk võppus korralikult. Ma olin nii unesegane, aga sain aru, et rappumine on palju-palju suurem, kui tavapäraste õhuaukude korral. Ma ei suutnud üleval olla, sest ma lihtsalt ei kannata seda loksumist. Oli lihtsam silmad kinni olla ja magada. Aga iga jumala kord, kui ma silmad avasin, oli sama seis – tohutu võppumine, rihma märk põles (st, et reisijate turvavööd peavad olema kinnitatud) ja lisaks põles punane tuli vahekäikudes, mis näitas, et liikumine on keelatud (või pigem pole soovitatud, sest kes ikka 9 tundi häda kinni suudab hoida). Stjuardessid olid ka üsna ebelevate nägudega, aga suutsid siiski edukalt oma toidukärudega vahekäikudes liikuda. Ekraanilt lennumarsruuti jälgides oli näha, kuidas lennuk on lihtsalt trajektoorilt veidi kõrvale põiganud. Arvatavasti selleks, et vältida tormi, millest kogu jube vappumine tingitud oli. Asi oli ikka päris hull. Reisilennuk rappus reaalselt vahetpidamata. Üheteistkümnest tunnist olid vaid kaks tundi need, kui oli lubatud ilma rihmata istuda.

 

Rottnest island

Austraalia kohale jõudes ei olnud olukord üldse paranenud. Kuigi aknast avanes imeline vaade. Paistis meie üks lemmikkohti – Rottnest island oma maaliliselt kaunite rannaaladega. Aerobuss võnkus endiselt samas rütmis nagu seda oli teinud viimased tunnid. Maandumine oli eriti hull. Ma olen ju selline tüüp, et ei kannata teinekord autogagi sõita, millest siis siin veel rääkida. Mul oli tunne nagu mind oleks vägisi „Ameerika mägedele“ sõitma pandud. Süda läikis korralikult ja tegelikult oli veidi hirm ka peal. Aknast vaadates ei paistnud ilm kõige parem. Piloodi kinnitusel oligi väljas korralik tuul. Isegi viimased meetrid maapinnast õõtsus lennumasin veel korralikult ja oli tunne nagu suur aeroplaan kisub kohe külje ette. Uuh, õnneks siiski mitte. Maandutud me saime ja siis kostus stjuardesside aplodeerimine. Järelikult me ei valetanud, kui isegi stjuardessid plaksutavad rõõmust, et tervetena sihtkohta jõudsime.

 

Loksumisest taastunud, kiirustasime pagaseid välja võtma. Vahepeal jäi tee peale maksuvaba alkoholi ja muu nänni ostmis ala. Sealt vahelt läbi sulpsates oli nii hea näha naeratavat teenindajat küsimas meilt „Hi, how are you?“ – Ma olin selle Eestis täielikult unustanud ja harjunud tusaste ning krimpsus nägudega.

 

Lennukis olime enne maandumist täitnud deklareerimis paberid. Sinna pannakse linnukesed ja ausalt kirja, mida sa üle piiri tood. Ilmselgelt oleme meie ju pätid ja üritame ikka igal võimalusel nihverdada. Tannil oli kotis 3 täissuitsuvorsti ja minul riiete vahel kaks lihakonservi. Liha kuulub nimekirja, mida Austraaliasse ükskõik millisel kujul (vorstina, konservina, snäkkide sees jne) tuua ei või. Mõtlesime, et mis seal ikka, kui saame üle, siis saame, kui ei, siis teeme juhmi nägu.

 

Esimene tolliametnik passikontrollis vaatas meid järjekordselt kahtleva pilguga, aga lõi templid passi ja lasi meid edasi. Järgmine küsis, mis leivad meil kaasas on ja kas seal on midagi sees. Siis saime oma suured pagasid ja läksime järjekorda. Järgmine tädike saatiski meid täielikku kontrolli st, et pagasid lastakse ultraheli masinast vms läbi ning vajadusel tuleb ise asjad ise välja tõsta ja näidata. Õnneks olid seal parajasjagu mingid reisijad ees ja tagant uksest tuli uus tädi, kes meiega tegeles. Ta oli nii tore! Küsis ainult, mis rohud meil kaasas on, kas meil elavad sõbrad-pere siin ja kas meil on keegi vastas. Sealt edasi saadeti meid narkokoera juurde. Armas must labrador hüppas korra meie pagasite otsa, nuusutas ja oligi kõik. Super, saimegi oma lihakraamiga ilusasti läbi!

 

Vastas pidi meil olema Tajo. Silmadega otsides ei leidnud me karupoega (Tajo hüüdnimi) kuskil. Telefonis wifit sisse lülitades selgus, et ta ei saagi meile vastu tulla. Nonii, mis me siis teeme?! Läksime õue. Hea oli näha neid samu tuttavaid palmipuid. Olemegi jälle tagasi! Näkku puhus veidi soojem tuul, kui kodumaal, selline kevadiselt soe. Siin ongi praegu kevad. Taevas oli väga-väga hall ja pilvine. Tann läks ühe taksojuhiga rääkima. Ei, me ei saa sinna taksole, meil on liiga palju kohvreid. Tore! Mis me siis teeme, on laupäev ja kõik meie teadaolevad autodega sõbrad on tööl. Olgu, ma proovin oma tädipojale helistada. Oh, jess, Ervin tuleb meile järgi! Aga see tähendab 45 minutit ootamist. Mis siis ikka. Istusime ja ootasime. Hahaa, Ervin ja Kiku ei tundnud meid ära, sõitsid esialgu mööda. Tervitatud, kallistatud ja ­kohvrid autosse surutud liikusime meie juurde. Tee oli seesama tuttav. Pisut veider oli alguses vastassuunas tulevaid autosid jälgida, aga mõne aja möödudes olin sellega juba harjunud. Vihma hakkas sadama. Jõudsime meile, aga uks oli lukus. Kedagi kodus polnud ja võtit polnud ka kuskil. Tore-tore, nüüd me olime juba veidi pahased! Kõik ju teadsid, millal me tuleme, aga uks on lukus ja just praegu kedagi ei ole! Läksime siis kõrval majja (vanasti elasid seal mu vend Jürka, Kerttu, Jussike ja Mel). Nüüd oli samas majas elanud nädal tagasi tulnud Oliver (Tanni üks parimaid sõpru, edaspidi Ninnas), lisaks elasid seal veel Karina ja Kristo. Ninnas oli üksinda kodus, pakkus meile süüa ja siis ootasime seal. Ksenja tuli õnneks üsna pea töölt ja tõi meile võtmed. Ohh, kui hea oli teda nähaaaaaa! Ta on meie majakaaslane ja üks hull tüdruk nagu minagi J Sain Ksenjalt komplimendi, et kui vastikult pruun ma olen. Hehee, siin ju oli talv ja nad pole ammu päikest näinud J

 

Kodus asju lahti pakkides nautisid kõik Eestist kaasa toodud maiustusi. Ervin sõi vist 2 šokolaadi kohe järjest ära, hahaa. Veidi muljetamist ja oligi varsti aeg magama minna. Kuna meie tuba oli hõivatud ühe Eesti paari poolt ja Marja-Liisat (edaspidi Liisu) kodus polnud, siis veetsime ühe öö tema toas. Kõigepealt magas Tann maas ja mina Liisu voodis, aga poole öö pealt olid mul kõik kohad nii valusad, et ma palusin endale ise põrandale kohta. Umbes 4 ajal hommikul oli mul vaja vaja põit tühjendada. Appi! Tõustest oli mul tunne nagu minust oleks traktor vähemalt 5 korda üle sõitnud või oleks mul elu suurim tuumapohmell. Mu pea oli nii paks ja silmad nii udused. Mul ei tulnud enam und. Vahva! Passisin umbes 2 tundi üleval. Kuigi ma sain lõpuks unele, oli hommikul ikka sama raske olla. Väga-väga uimane. Asju me ka lahti pakkida ei saanud, sest paarike, kes meie toas elas, polnud veel välja kolinud. Mõne tunni pärast saime juba oma tuppa.

Järgmisel öösel oli kohutav torm, et isegi mina, kes muidu midagi läbi une ei kuule, ärkasin üles. Hommikul uudiseid vaadates selgus, et meist ca 15 km eemal äärelinnakeses lendasid isegi majadel katused ära. Väljas sadas ja kraade oli umbes +16. Ohh, kuidas tahaks juba kuuma Austraalia suve!  

Järgnevad paar päeva kulusid asjade lahti pakkimisele ja ajavahega harjumisele.

 

Amazing Abu Dhabi

Imeline Abu Dhabi

Lend Amsterdamist Abu Dhabisse kestab 6 tundi. Olin lennu ajaks kohe tõeliselt väsinud ja sisimas lootsin, et saame head istekohad ning veidi puhata. Meile määratud kohad olid neljases pingireas. Minu kõrval istus vanem asiaadi proua ja ees perekond väikese nutva beebiga. Kõlab hästi!? – Ohh ei, me ju tahame nii väga magada. Hakkasime silmapilkselt jälgima, kui palju rahvast veel pardale tuleb ja kui paljud kohad vabaks jäävad. Tundus, et saame end kohe täiesti vabasse neljasesse ritta suruda. Olime juba vabadele kohtadele maandumas, kui stujardess tuli ja ütles, et kõik reisijad pole lennukile sisenenud ning palus meil istuda esialgsetele kohtadele tagasi. Lisas veel lohutuseks, et kui vabu kohti jääb, siis võime need võtta. Mhh! Me polnud ju ainukesed, kes vabu kohti jahtisid, aga kui nii siis nii. Veidi aja pärast tuli stujardess ise Tanni juurde ja ütles, et võime nüüd soovitud istekohtadele minna. Otseloomulikult neid kohti enam polnud. Tann mainis seda ka stjuardessile, kes oli üsna viisakas ja ütles, et eespool lennukis on üks vaba neljane koht. Ohh õnne! Muidugi me tahame seda! Krahmasime oma väiksemad asjad ja kolisime ette. Kahekesti neljases pingireas – super!

 

Nii, kui lennuk oli pilvepiiri ületanud ajasime jalanõud jalast ja viskasime lebosse. Silmalaod olid rasked ja hetk hiljem olime juba mõlemad unedemaal. Seekord olin mina, kes ärkas stjuardesside käru kolina peale. Oli söögiaeg! Tann oli endale unetableti sisse võtnud ja magas üsnagi sügavalt. Läbi une sonis, et ma talle ka toidu võtaksin. Lennukitoit nagu ikka, aga mis sa tühja kõhuga ikka teed. Sõime ära ja jälle sliipisime.

 

Ma armastan magada ja läbi une ei sega mind absoluutselt mitte midagi, eriti veel sellise väsimusega. Lennukis oli üsna külm, aga ometi ei suutnud ma ärgata et endale midagi sooja peale võtta vaid tõmbasin teki üle pea ja soojendasin end oma hingeõhuga. Järgmine hetk ärkasin „surnud“ tundele puusas. Nüüd oli küll VAJA liigutada. Väga valikuid poosi vahetamiseks polnud – tuli teine külg pöörata. Sai veel mitmeid kordi tunda seda mõnusat elutut tunnet mõnes kehaosas. Mõne tunni möödudes otsustasin filmi vaadata. Valikus oli päris häid filme, aga kuna olin unesegane ja apaatne, siis otsustasin Adam Sandleri ja komöödia kasuks – „Blended“. Ei midagi üllatavat, kõige tavalisem USA komöödia. Aga noo mõtleme positiivselt, vähemalt oli pea 2 tundi jälle möödas J Ka järgmised paar tundi möödusid üsna kiiresti ja Abu Dhabis me olimegi.

Kell oli kohaliku aja järgi umbes 7 hommikul. Nii nagu meile Riias öeldi, suundusime pagaseid välja võtma, et neile uuesti check-in teha. Tolliametnikud vaatasid imelikult, kui nägid, et meil läheb lend edasi Perthi ja tahame praegu pagaseid välja võtta. Küll aga andsid nad meile templi passi ja lasid läbi väravate. Ootasime lindilt pagaseid. Mida ei tulnud, olid meie kohvrid.

Peale meie oli veel üks paarike, kes samamoodi kohvreid ootasid. Meil paluti istuda ja 15 minutit oodata. Selle aja möödudes oli selge, et kohvreid ei tulegi. Läksime oma pagasikleepsudega ühe töötaja juurde ja uurisime, mis seisud on. Ta küsis, kas soovime kohvreid Abu Dhabis välja võtta või sobib ka võimalus, kui saadavad otse Perthi. Ilmselgelt soovisime neid otse Perthi saata. Veidi ootamist ja asi korras. Meile jäi segaseks, miks pidime üldse vahepeal kohvrid välja võtma?! Ehk sellepärast, et järgmise lennuni oli rohkem kui 18 tundi...

Nagu eelmises postituses mainisin, siis tegin Hedilt uurimistööd ja sain nimekirja kohtades, mida kindlasti Araabia Ühendemiraatide pealinnas külastada. Agaaa kuna väsimus oli nii jõhkralt suur, siis otsustasime linnaskäiku edasi lükata ja pärast pesemist-kasimist veidi diivanitel lebotada. Tann magas, mina üritasin silmi lahti hoida ja asju valvata. Lõpuks hakkas mul tohutult külm, sest istusime täpselt konditsioneeri all ja mu paljad sääred hakkasid juba külmast värvi muutma. Otsustasin Tanni üles äratada ja ta linna peale ajada. Ta ei suutnud, aga ma tõesti ei jaksanud seal enam haavalehe kombel väriseda. Jonnimise tulemusena oli võit minu – Jess!

Enne linna uudistama minemist oli vaja käsipagasid pagasihoidu viia. Pärast seda astusime lennujaamast välja ja babahh ämbritäis 120 kraadist saunaõhku näkku. Täpselt selline see tunne oli. Otsisime võimalust, et lennujaamast liikuma saada. Võimalusi oli kaks – takso või buss. Kuna taksosi sel hetkel väga ei liikunud ja ennastki oli raske selle kuumaga liigutada, istusime parema meelega bussipeatuse boxis. Tegemist oli üsnagi tavalise bussipeatusega. Tavapärasest erines selle poolest, et see oli ümberringi klaasist ja sinna sai uksest sisse minna. Sees oli aga kraade ma pakun, et +17. Päris hea tunne oli.

Bussi ootasime ca pool tundi, aga lõpuks ta tuli. Meile hakkasid silma teised eurooplased. Arvatavasti on tegemist sakslastega, küllaltki noored – noormees ja neiu. Mingi aja pärast kõnetas mind see sama tüdruk ja küsis, kuhu me lähme. Esimeseks sihtpunktiks oli Sheikh Zayed Grand Mosque, mis on Araabia Ühendemiraatides suurim ja maailmas suuruselt kaheksas mošee. Ka nemad lähevad esimesena võimsat ehitist vaatama. Bussilt maha minnes ja nendega vesteldes selgus, et kuna täna on reede, siis meid mošeesse sisse ei lasta, sest iga reede toimub pühakojas kogunemine ja palvete lugemine. See tähendas meile kurvastamist, sest seestpoolt oleks kogu hoone kindlasti veelgi imetlusväärsem olnud. Vaatlesime ehitist väljastpoolt ja tegime ka mõned pildid.

 

 

 Vahepeal selgus, et teised turistid ongi sakslased nagu me alguses arvasime. Leidsime ühise keele ja liikusime edasi juba nendega koos. Võtsime takso ja suundusime kesklinna, mis oli umbes 15 minuti kaugusel. Lasime endeid maha panna Abu Dhabi Mall’is, kuna meil kõigil olid kõhud tühjad ja janu oli tohutu. Keskusesse sisse astudes võttis meid rajalt väike tõmmu müüginaine, kes pakkus linnatuuri kahekordsel bussil. Andis meile infovoldikud ja tegi sooduspakkumise. Otsustasime enne süüa. Otsisime söögikohti, aga meelepärast suurest keskusest ei leidnud. Lõpuks jõudsime sakslastega otsusele, et lihtsam on eraldi edasi liikuda. Küll aga leppisime kokku, et kohtume õhtul samas ostukeskuses ja liigume ühiselt tagasi lennujaama.

Leidsime Tanniga Itaalia söögikoha. Pasta kõlas hästi. Koheselt jäi silma ka terrass õues. Olime hoone viimasel korrusel ja otsustasime väljas einestada ning vaadet nautida. Babahh tabas meid jälle kuumalaine. Aga vaade – imeline! Kõrghooned, millede vahelt jookseb helesinine vesi, rand, basseinid... Peagi tulid meie tellitud joogid ja söögid. Mul oli nii palav ja süües hakkas lisaks palavusele ka paha. Ma arvan, et ei valeta, kui ütlen, et me kumbki ei söönud rohkem, kui veerand oma toidust. Tahtsin kohe sisse! Baaah, kui palav! Uskumatu – mina, kes päikest ja kuuma armastan, ei suutnud enam väljas olla. Istusime sees jahedas ja mõtlesime, mis edasi saab. On pea võimatu jalgsi liigelda. Väljas on +40, aga meile tundus justkui +60. (Ka Austraalias kõige kuumem +50 ei olnud nii hull, kui Emiraatide +40).

 

Tahtsime terrassilt nähtut randa uudistama minna. Ostsime pudeli vett, läksime välja ja jalutasime teiselepoole kaubanduskeskust. Mis, mis? Tee kinni ja sissepääs puudub. Uurisime hotelli ees olevalt portjeelt, kus siis see rannaala asub. Noormees jagas meile lahkelt juhiseid ja juhatas hotelli. Hotelli fuajee oli nii luksuslik ja suur. Tegime pilte ja ahhetasime. Jõudes hoone tagumisele alale ei lõppenud meie ahhetamine. Vauu, mis paradiis! Klõpsutasime muudkui pilte ja hakkasime edasi liikuma, kui äkki kuulsime üht naist väikese putka akna tagant meid kõnetamast.

 

– „Tervist, kas ööbite hotellis?“.

Automaatselt tulid meil mõlemil kiirelt vastuseks „Jah!“.

– „Kena, kirjutage palun oma toa number. Kas te rätikuid soovite?“

„Tegelikult me alles jõudsime hotelli ja toanumbrit veel ei tea, sest sisseregistreerimine on kell 14:00.“ (kell oli sel hetkel umbes 12) Tuli Tannilt vastuseks.

– „Olgu, aga kirjutage siis palun oma ees- ja perekonnanimi.“

Sosistasin Tannile, et ta enda õiget nime ei kirjutaks, aga juba oli ta nimi paberil. „Vahet ju pole, kes seda ikka kontrollima hakkab.“, ütles mulle Tann. Küsisime proualt ühe rätiku.

                                          

Nonii. Õigel naisel on ikka bikiinid igalpool kaasas eksole?! Jaaa, mul olid ka! Veel Eestis Kerttu küsis üle, kas ühed bikiinid Abuuuuu Dhabiiiiii (loe nii nagu kirjutasin) jaoks käsipagasis on. No ilma nendeta seal olla ei oleks suutnudki. Kõik oli nii paradiislik ja mõnus. Lesijad rannatoolidel ja vees olid turistid erinevatest maadest. Oli kuulda saksa, vene ja inglise keelt. Käisime kordamööda endeid vees kastmas – appi kui soe! Soojem, kui vannivesi ja ühtlasi puudus igasugune jahutus kehale. Ma pole kunagi nii soojas veekogus ujunud! Õnneks oli väljas dušš, kust tuli jahedamat vett. Mmm no ikka täitsa lahe oli ujuda ja pikutada pärast sellist väsitavat lendu. Klõpsisime pilte ja jutustasime. Käisime veelkord ujumas ja lebotasime. Kuna meil päikesekreemi polnud ja oli veel teisigi kohti, mida uudistada, siis otsustasime paradiisist lahkuda.
 

                                             

 

Kuna kuumus oli tappev, siis ostsime jälle veepudelid ja võtsime takso, et sõita Marina Mall’i, mille viimastelt korrustelt avaneb kaunis vaade peaaegu tervele linnale. Veidi maad sõitu ja kohal. Esimese hooga sõitsime liftiga kõige ülemisele korrusele, kus oli uhke restoran. Kuna me kumbki süüa ei tahtnud ja väga uhked välja ei näinud, siis sõitsime korrus allapoole kohvikusse. Võtsime jahutavad kokteilid. Arvake nüüd ära kelle oma parem oli? – Muidugi Tanni! Minu kokteil oli nii magus ja lääge, et ma saanudki sellest õiget naudingut, aga vähemalt oli panoraam piltilus J

 

 

Liftiga alla sõites käisid meil mõtted proovida väljas jalgsi liigelda. Ostsime pudeli vett ja astusime keskusest välja. Buuuh kui palav, kui palav. Läbi parkla jahisadama poole kõndides õhkas asfaldist veelgi kuumemat õhku. Ma haudusin. Jõudsime palmide alla ja istusime lihtsalt murule maha. Muide seal on nii kuiv, et palmide kastmiseks on mingisugune omamoodi automaatne voolikusüsteem. Arvatavasti toimub kastmine öösel, sest päeval ei oleks sellest vähimatki kasu. Meie vedelikupuudus kehas oli selleks ajaks sama suur nagu õigel pidutsejal järgmise päeva hommikul. Imetlesime vaadet ja muudkui klõpsisime pilte.

Video annab rohkem edasi – siis kui kuumus oli juba pähe hakanud J 

Jalutasime edasi. Autod mis möödusid olid sama luksuslikud, kui kogu linn – punased Ferrarid, mustad Lamborghinid, kollased Chevrolet Camarod ja valged Corvetted. Tundub, et inimestel raha on!
 

Järgmine vaatamisväärsus oli Heritage Village. Külake, mis annab võimaluse heita pilk ajas tagasi ja tutvuda varasema Emiraatide kultuuriga. Näiteks on seal erinevad käsitöö toad (keraamika, metallitööd, kudumine, ketramine jms). Samuti on esindatud vürtsi- ja käsitöö kauplused. Kahjuks meil jäi selline huvitav ekskursioon tegemata, sest me lihtsalt ei pääsenud sinna. Kogu külake oli aedadega piiratud ja toimusid mingisugused ehitustööd. Nii kahju! L
 

Jalutasime siis edasi, võimalikult veekogu lähedal, et oleks tunda mingitki tuule liikumist. Ulme, kuidas veepudel tühjenes ja silmapiiril ei paistnud ühtki poodi. Mul oli juba päris paha olla. Kõndisime puude vilus, sest nii tundus vähemalt 5 kraadi jahedam. Jõudsime alale, kus oli restoran ja privaatrand Hiltoni hotelli külastajatele. Läksime sinna rannaalale sisse ja ütlesime, et soovime lihtsalt vett osta. Dokumendi eest saime sisse ainult vett ostma. Kui oleks tahtnud muid rannamõnusid nautida, siis oleks pidanud juba korralikuma summa välja käima. Aga ega me ei tahtnudki, sest järgmisena oli plaanis jõuda luksuslikku 5 tärni hotelli, Emirates Palace’sse.

Kõmpisime endiselt jala, sest nii näeb ju palju rohkem! Hea valik! Mul oli selline tunne, et ma lähen kohe keema. Olime ühtede palee väravateni jõudnud, aga tuli välja, et see ei olnudki peasissekäik, nii, et me ei olnud ikka veel õiges kohas. Mina ei suutnud enam. Seal olid purskkaevud, igasugused. Ühed olid sellised täiesti maapinnalt purskavad (meie suvepealinnas Pärnus on vist ka taolised, kui ma ei eksi). Kõndisin sinna lihtsalt täie rauaga sisse. Kõrval oli suurem nagu kausike või minibassein, kus vesi vahetpidamata ringluses oli. Panin oma pea sinna vette ja olin üleni märg. Nii hea oli! Soovitasin Tannil sama teha, aga ta veidi pelgas. Ta pole üldse nii hullpea nagu mina. Lõpuks ikka kõndis ka neist esimestest läbi ja sai märjaks, hahaa.

Igatahes peale meie vahvat kastmist ja jahutamist oli veidi veel tampida ning jõudsime õige massiivse sissekäiguni. See pole lihtsalt hotell vaid suurejooneline ja traditsiooniline araabia arhitektuuriga ehitis, millel on 114 kuplit. Hotellitoad ja sviidid pidavat olema kaunistatud kulla ja marmoriga. Vauu! Väravas öeldi, et Tann peab pikkade pükstega olema, sest muidu sisse ei lasta (me tegelikult teadsime seda). Tannil olid dressipüksid kaasas, aga ta keeldus neid oma ülekuumenenud keha peale tõmbamast. Astusin läbi väravate, aga kuna see ala oli tõesti tohutu (ma ei oska seda isegi millegagi võrreldagi), siis ma tegin kaugelt vaid mõned pildid. Õnneks sõitis väravate eest pidevalt autosi läbi ja saime kohe konditsioneeriga taksole, et juba järgmisesse sihtkohta jõuda.

Autos rääkides ja arutades leidsime, et targem on ikka siseruumis püsida. Läksime kaubanduskeskusesse, kus pidime paari tunni pärast sakslastega kohtuma. Pugisime veel enne ja tegime lihtsalt keskuses jalutades aega parajaks.

Sakslased olid ikka täitsa toredad – jutustasime nendega terve tagasitee lennujaama ja vahetasime ka kontakte. Tutvusi tuleb ju hoida! J
 

Ja edasi...edasi algas meie senistest lendudest kõige hullem...

 

Say yes to new adventures.

Uued seiklused, uued postitused

Nonii...Ongi tänane käes – kodinad kokku pakitud (niivõrd kuivõrd) ja oligi aeg sammud autobussijaama poole sättida, et mõneks ajaks kodumaa tolm jälle jalgelt pühkida. Seekord sai minek kuidagi raskem, kui tavaliselt. Eile (03.09) käisime hooldekodus  tädi Lillit külastamas. Lahkudes, teda tugevate kallistustega üle paisutades, vaatasin tema elunäinud sügavatesse sinistesse silmadesse, kuhu olid kogunenud pisarad...Sel hetkel tabas mind esimest korda kurbuselaine. Õhtupoolikul, kui kodus veel viimaseid ümberpakkimisi  tegin, tundsin teistkordselt sarnast tunnet. Õnneks tuli Kerttu, kes mind sellest lainest oma kallistuste ja nilbete naljadega välja aitas J Kuigi olen alati selline kange olnud, vähese nutuga (neid õnnelikke on vähe, kes mind nutmas on näinud) ja üsna tugeva hingega, vabanesid täna (04.09) hommikul ka minu pisarakanalid, kui kallite kodustega hüvasti jätsime.

Bussijaama viis meid iss, saatma tuli Triinu ja tee pealt hankisime veel tädi Mannu. Navara kastis kolksusid meie mõnesaja grammiste ülekilodega pagasid ja mina olin ikka veel väga nukker. Vahemärkusena mainin, et Tann jõudis koju vahetult enne kodust lahkumist (6 hommikul) ja ei olnud just kõige teravam pliiats. Paps ennetas ja tõi talle bussijaama R-Kioskist pooleteist liitrise külma Värska vee. Tegime tsau-pakaad, suured kallistused ja paar klõpsu ning hüppasime bussile. Bussis oli mõnusalt palju ruumi, nii, et saime mõlemad korralikult lebotada. Viietunnine reis ei kestnudki nii kaua nagu ma eeldasin. Aeg läks kiirelt, sest kirjutasin samal ajal Hediga, kes mulle tähtsamatest Abu Dhabi vaatamisväärsustest infot jagas. Nii põnev! Me pole Tanniga kumbki Emiraatides käinud ja seal on hetkel +40 kraadi! Kes veel ei tea, siis meie lennumarsruut kulges järgnevalt: Riia-Amsterdam-Abu Dhabi-Perth. Bussis loksudes ja juba mõnda aega Lätis sõites, peatasid meid tolliametnikud, kes tulid reisijate passe kontrollima.

Riiga jõudes viskasime kohe vammused seljast, sest väljas küttis megamõnus kuum päike. Tann tahtis muidugi ruttu lennujaama sisse. Tegime check-in’i mitte just kõige meeldivama teenindaja juures, kes teatas, et Amsterdamis peame ise edasise pardakaardi (lend Amsterdam-Abu Dhabi) küsima ning Abu Dhabis suured pagasid üldse välja võtma ja uue check-in’i nendega tegema. Riias oli veidi ootamist, pugisime koduseid õunu (aitäh kallis Mimmu, et hommikul veel aeda tormasid ja kastmesest rohust õunu korjasid) ja ploome (eile Triinuga noppisime). Mida oodates ikka teha, kui süüa?! Parim tegevus ju! Tann ostis veel mingisugused suured võileivad. Nagu ikka oli Tanni oma maitsvam kui minul. See on alati nii! Igatahes ma olin lõpuks ise paras sai. Samal ajal, kui me paisusime, kõndisid 2 mundris lennujaama töötajat meie juurde ja küsisid midagi läti keeles. Ilmselgelt me ei saanud sellest aru ja vabandasime inglise keeles. Onud tahtsid meie passe näha. See oli nii veider, sest nad tulid üsna kindlal sammul meie poole, üks meestest asetas oma kohvitopsi laua äärele ja siis kõnetasid meid. Samadel pinkidel istusid veel teisedki inimesed, aga just meie olime need väljavalitud. Passid üle vaadatud, tänasid nad meid ja lahkusid. Ehk Tann oma tumeda nahaga tundub nagu mõni pommivöö kandja? Või siis tekitan mina oma kurja ja väsinud näoga kahtlusi?

Lennule me lõpuks saime ja lend sujus hästi. Tann magada ei saanud, mida oligi arvata. Mina see-eest magasin hambad laiali ja ärkasin alles Tanni nügimise peale. Ma olin valmis temaga juba kurjustama (oli ju mulgi öösel vaid 3 tunnine uni), sest olin kindel, et kuna ta ei viitsi üksi üleval tiksuda, siis äratab mind endale seltsiliseks. Aga oi! Meile oldi pandud 2 toidukarbikest. Ja lausa meie nimelised!  See oli nii lühike lend, aga me olime ainukesed, kellele süüa toodi. Vist sellepärast, et meil nii pikk reis ees on. Soovijad said süüa muidugi raha eest. Papist karp oli välimuselt üsna eestimaine – ääres jooksis rahvuslik muster. Karbis sees oli üllatus-üllatus jällegi VÕILEiB, koogike, veepudel ja oioi, täitsa meie oma Valio mustikajogurt! Kugistasime kõik sisse, mis meile anti ( nagu mu iss ikka ütleb „ sööge nii palju kui jaksate, ülejäänud läheb ju sigadele“ hahaa :D ). Pärast seda tundsin ma ennast nagu õhupall ja mul oli raske hingata, rääkimata magamisest. Meist 2 pinki eespool olid 3 vene päritolu tüüpi, kes olid korralikult ninad täis tõmmanud ja ei hoidnud häälepaelu tagasi. Mind see ei häirinud absoluutselt ja endalegi üllatuseks olid mul varsti jälle luugid kinni vajunud. Isegi Tann vist suutis 10 minutit sellel lennul magada.

Vaade Riiast tõustes

Nüüd me siis oleme Amsterdamis. Siin olid meil kohe vastas iseteenindusarvutid, kus sai check-in’i teha ja pardakaardid välja printida, aga meie seda teha ei saanud. Lõi errori ja teatas, et peame lauda pöörduma. Lauas oli tore tädi, kes juhatas meid õigesse kohta ja saime ka ilusasti oma pardakaardid. Vahepeal oli veel väike passikontroll, kust uuriti ka, kuhu minek ja mida sinna tegema lähme. Me vist näeme tõesti kahtlased välja J

 

Kell on siin hetkel 20:18 (Eestis 21:18) ja kuna lend läheb 22:00, siis oleme end ühtedele mõnusatele pehmetele diivanitele sisse seadnud. Tann magab lõpuks ja kuna mul targemat niikuinii teha ei olnud, siis paningi kõik erksamad hetked kirja. Tegelikult oleksin praegu hea meelega hoopis kodus teki all, sest see ohatis (jaa, mul on esimest korda elus ohatis!) on nii vastik! Ja muidugi on mul lõua sees mingid kaks munakat. Arvatavasti ka mingist külmetamisest. Aga võib-olla see ohatis näebki nii rõve välja ja sellepärast meilt passe koguaeg küsitakse, hahaa...

Selline sai siis esimene postitus. Vahepeal oleme täitsa Austraaliasse omadega jõudnud, aga kuna Abu Dhabis veetsime ca 18 h ja seal oli tõesti vägev, siis sellest tuleb täitsa eraldi pikalt ja laialt kirjutada :)