Amazing Abu Dhabi

Imeline Abu Dhabi

Lend Amsterdamist Abu Dhabisse kestab 6 tundi. Olin lennu ajaks kohe tõeliselt väsinud ja sisimas lootsin, et saame head istekohad ning veidi puhata. Meile määratud kohad olid neljases pingireas. Minu kõrval istus vanem asiaadi proua ja ees perekond väikese nutva beebiga. Kõlab hästi!? – Ohh ei, me ju tahame nii väga magada. Hakkasime silmapilkselt jälgima, kui palju rahvast veel pardale tuleb ja kui paljud kohad vabaks jäävad. Tundus, et saame end kohe täiesti vabasse neljasesse ritta suruda. Olime juba vabadele kohtadele maandumas, kui stujardess tuli ja ütles, et kõik reisijad pole lennukile sisenenud ning palus meil istuda esialgsetele kohtadele tagasi. Lisas veel lohutuseks, et kui vabu kohti jääb, siis võime need võtta. Mhh! Me polnud ju ainukesed, kes vabu kohti jahtisid, aga kui nii siis nii. Veidi aja pärast tuli stujardess ise Tanni juurde ja ütles, et võime nüüd soovitud istekohtadele minna. Otseloomulikult neid kohti enam polnud. Tann mainis seda ka stjuardessile, kes oli üsna viisakas ja ütles, et eespool lennukis on üks vaba neljane koht. Ohh õnne! Muidugi me tahame seda! Krahmasime oma väiksemad asjad ja kolisime ette. Kahekesti neljases pingireas – super!

 

Nii, kui lennuk oli pilvepiiri ületanud ajasime jalanõud jalast ja viskasime lebosse. Silmalaod olid rasked ja hetk hiljem olime juba mõlemad unedemaal. Seekord olin mina, kes ärkas stjuardesside käru kolina peale. Oli söögiaeg! Tann oli endale unetableti sisse võtnud ja magas üsnagi sügavalt. Läbi une sonis, et ma talle ka toidu võtaksin. Lennukitoit nagu ikka, aga mis sa tühja kõhuga ikka teed. Sõime ära ja jälle sliipisime.

 

Ma armastan magada ja läbi une ei sega mind absoluutselt mitte midagi, eriti veel sellise väsimusega. Lennukis oli üsna külm, aga ometi ei suutnud ma ärgata et endale midagi sooja peale võtta vaid tõmbasin teki üle pea ja soojendasin end oma hingeõhuga. Järgmine hetk ärkasin „surnud“ tundele puusas. Nüüd oli küll VAJA liigutada. Väga valikuid poosi vahetamiseks polnud – tuli teine külg pöörata. Sai veel mitmeid kordi tunda seda mõnusat elutut tunnet mõnes kehaosas. Mõne tunni möödudes otsustasin filmi vaadata. Valikus oli päris häid filme, aga kuna olin unesegane ja apaatne, siis otsustasin Adam Sandleri ja komöödia kasuks – „Blended“. Ei midagi üllatavat, kõige tavalisem USA komöödia. Aga noo mõtleme positiivselt, vähemalt oli pea 2 tundi jälle möödas J Ka järgmised paar tundi möödusid üsna kiiresti ja Abu Dhabis me olimegi.

Kell oli kohaliku aja järgi umbes 7 hommikul. Nii nagu meile Riias öeldi, suundusime pagaseid välja võtma, et neile uuesti check-in teha. Tolliametnikud vaatasid imelikult, kui nägid, et meil läheb lend edasi Perthi ja tahame praegu pagaseid välja võtta. Küll aga andsid nad meile templi passi ja lasid läbi väravate. Ootasime lindilt pagaseid. Mida ei tulnud, olid meie kohvrid.

Peale meie oli veel üks paarike, kes samamoodi kohvreid ootasid. Meil paluti istuda ja 15 minutit oodata. Selle aja möödudes oli selge, et kohvreid ei tulegi. Läksime oma pagasikleepsudega ühe töötaja juurde ja uurisime, mis seisud on. Ta küsis, kas soovime kohvreid Abu Dhabis välja võtta või sobib ka võimalus, kui saadavad otse Perthi. Ilmselgelt soovisime neid otse Perthi saata. Veidi ootamist ja asi korras. Meile jäi segaseks, miks pidime üldse vahepeal kohvrid välja võtma?! Ehk sellepärast, et järgmise lennuni oli rohkem kui 18 tundi...

Nagu eelmises postituses mainisin, siis tegin Hedilt uurimistööd ja sain nimekirja kohtades, mida kindlasti Araabia Ühendemiraatide pealinnas külastada. Agaaa kuna väsimus oli nii jõhkralt suur, siis otsustasime linnaskäiku edasi lükata ja pärast pesemist-kasimist veidi diivanitel lebotada. Tann magas, mina üritasin silmi lahti hoida ja asju valvata. Lõpuks hakkas mul tohutult külm, sest istusime täpselt konditsioneeri all ja mu paljad sääred hakkasid juba külmast värvi muutma. Otsustasin Tanni üles äratada ja ta linna peale ajada. Ta ei suutnud, aga ma tõesti ei jaksanud seal enam haavalehe kombel väriseda. Jonnimise tulemusena oli võit minu – Jess!

Enne linna uudistama minemist oli vaja käsipagasid pagasihoidu viia. Pärast seda astusime lennujaamast välja ja babahh ämbritäis 120 kraadist saunaõhku näkku. Täpselt selline see tunne oli. Otsisime võimalust, et lennujaamast liikuma saada. Võimalusi oli kaks – takso või buss. Kuna taksosi sel hetkel väga ei liikunud ja ennastki oli raske selle kuumaga liigutada, istusime parema meelega bussipeatuse boxis. Tegemist oli üsnagi tavalise bussipeatusega. Tavapärasest erines selle poolest, et see oli ümberringi klaasist ja sinna sai uksest sisse minna. Sees oli aga kraade ma pakun, et +17. Päris hea tunne oli.

Bussi ootasime ca pool tundi, aga lõpuks ta tuli. Meile hakkasid silma teised eurooplased. Arvatavasti on tegemist sakslastega, küllaltki noored – noormees ja neiu. Mingi aja pärast kõnetas mind see sama tüdruk ja küsis, kuhu me lähme. Esimeseks sihtpunktiks oli Sheikh Zayed Grand Mosque, mis on Araabia Ühendemiraatides suurim ja maailmas suuruselt kaheksas mošee. Ka nemad lähevad esimesena võimsat ehitist vaatama. Bussilt maha minnes ja nendega vesteldes selgus, et kuna täna on reede, siis meid mošeesse sisse ei lasta, sest iga reede toimub pühakojas kogunemine ja palvete lugemine. See tähendas meile kurvastamist, sest seestpoolt oleks kogu hoone kindlasti veelgi imetlusväärsem olnud. Vaatlesime ehitist väljastpoolt ja tegime ka mõned pildid.

 

 

 Vahepeal selgus, et teised turistid ongi sakslased nagu me alguses arvasime. Leidsime ühise keele ja liikusime edasi juba nendega koos. Võtsime takso ja suundusime kesklinna, mis oli umbes 15 minuti kaugusel. Lasime endeid maha panna Abu Dhabi Mall’is, kuna meil kõigil olid kõhud tühjad ja janu oli tohutu. Keskusesse sisse astudes võttis meid rajalt väike tõmmu müüginaine, kes pakkus linnatuuri kahekordsel bussil. Andis meile infovoldikud ja tegi sooduspakkumise. Otsustasime enne süüa. Otsisime söögikohti, aga meelepärast suurest keskusest ei leidnud. Lõpuks jõudsime sakslastega otsusele, et lihtsam on eraldi edasi liikuda. Küll aga leppisime kokku, et kohtume õhtul samas ostukeskuses ja liigume ühiselt tagasi lennujaama.

Leidsime Tanniga Itaalia söögikoha. Pasta kõlas hästi. Koheselt jäi silma ka terrass õues. Olime hoone viimasel korrusel ja otsustasime väljas einestada ning vaadet nautida. Babahh tabas meid jälle kuumalaine. Aga vaade – imeline! Kõrghooned, millede vahelt jookseb helesinine vesi, rand, basseinid... Peagi tulid meie tellitud joogid ja söögid. Mul oli nii palav ja süües hakkas lisaks palavusele ka paha. Ma arvan, et ei valeta, kui ütlen, et me kumbki ei söönud rohkem, kui veerand oma toidust. Tahtsin kohe sisse! Baaah, kui palav! Uskumatu – mina, kes päikest ja kuuma armastan, ei suutnud enam väljas olla. Istusime sees jahedas ja mõtlesime, mis edasi saab. On pea võimatu jalgsi liigelda. Väljas on +40, aga meile tundus justkui +60. (Ka Austraalias kõige kuumem +50 ei olnud nii hull, kui Emiraatide +40).

 

Tahtsime terrassilt nähtut randa uudistama minna. Ostsime pudeli vett, läksime välja ja jalutasime teiselepoole kaubanduskeskust. Mis, mis? Tee kinni ja sissepääs puudub. Uurisime hotelli ees olevalt portjeelt, kus siis see rannaala asub. Noormees jagas meile lahkelt juhiseid ja juhatas hotelli. Hotelli fuajee oli nii luksuslik ja suur. Tegime pilte ja ahhetasime. Jõudes hoone tagumisele alale ei lõppenud meie ahhetamine. Vauu, mis paradiis! Klõpsutasime muudkui pilte ja hakkasime edasi liikuma, kui äkki kuulsime üht naist väikese putka akna tagant meid kõnetamast.

 

– „Tervist, kas ööbite hotellis?“.

Automaatselt tulid meil mõlemil kiirelt vastuseks „Jah!“.

– „Kena, kirjutage palun oma toa number. Kas te rätikuid soovite?“

„Tegelikult me alles jõudsime hotelli ja toanumbrit veel ei tea, sest sisseregistreerimine on kell 14:00.“ (kell oli sel hetkel umbes 12) Tuli Tannilt vastuseks.

– „Olgu, aga kirjutage siis palun oma ees- ja perekonnanimi.“

Sosistasin Tannile, et ta enda õiget nime ei kirjutaks, aga juba oli ta nimi paberil. „Vahet ju pole, kes seda ikka kontrollima hakkab.“, ütles mulle Tann. Küsisime proualt ühe rätiku.

                                          

Nonii. Õigel naisel on ikka bikiinid igalpool kaasas eksole?! Jaaa, mul olid ka! Veel Eestis Kerttu küsis üle, kas ühed bikiinid Abuuuuu Dhabiiiiii (loe nii nagu kirjutasin) jaoks käsipagasis on. No ilma nendeta seal olla ei oleks suutnudki. Kõik oli nii paradiislik ja mõnus. Lesijad rannatoolidel ja vees olid turistid erinevatest maadest. Oli kuulda saksa, vene ja inglise keelt. Käisime kordamööda endeid vees kastmas – appi kui soe! Soojem, kui vannivesi ja ühtlasi puudus igasugune jahutus kehale. Ma pole kunagi nii soojas veekogus ujunud! Õnneks oli väljas dušš, kust tuli jahedamat vett. Mmm no ikka täitsa lahe oli ujuda ja pikutada pärast sellist väsitavat lendu. Klõpsisime pilte ja jutustasime. Käisime veelkord ujumas ja lebotasime. Kuna meil päikesekreemi polnud ja oli veel teisigi kohti, mida uudistada, siis otsustasime paradiisist lahkuda.
 

                                             

 

Kuna kuumus oli tappev, siis ostsime jälle veepudelid ja võtsime takso, et sõita Marina Mall’i, mille viimastelt korrustelt avaneb kaunis vaade peaaegu tervele linnale. Veidi maad sõitu ja kohal. Esimese hooga sõitsime liftiga kõige ülemisele korrusele, kus oli uhke restoran. Kuna me kumbki süüa ei tahtnud ja väga uhked välja ei näinud, siis sõitsime korrus allapoole kohvikusse. Võtsime jahutavad kokteilid. Arvake nüüd ära kelle oma parem oli? – Muidugi Tanni! Minu kokteil oli nii magus ja lääge, et ma saanudki sellest õiget naudingut, aga vähemalt oli panoraam piltilus J

 

 

Liftiga alla sõites käisid meil mõtted proovida väljas jalgsi liigelda. Ostsime pudeli vett ja astusime keskusest välja. Buuuh kui palav, kui palav. Läbi parkla jahisadama poole kõndides õhkas asfaldist veelgi kuumemat õhku. Ma haudusin. Jõudsime palmide alla ja istusime lihtsalt murule maha. Muide seal on nii kuiv, et palmide kastmiseks on mingisugune omamoodi automaatne voolikusüsteem. Arvatavasti toimub kastmine öösel, sest päeval ei oleks sellest vähimatki kasu. Meie vedelikupuudus kehas oli selleks ajaks sama suur nagu õigel pidutsejal järgmise päeva hommikul. Imetlesime vaadet ja muudkui klõpsisime pilte.

Video annab rohkem edasi – siis kui kuumus oli juba pähe hakanud J 

Jalutasime edasi. Autod mis möödusid olid sama luksuslikud, kui kogu linn – punased Ferrarid, mustad Lamborghinid, kollased Chevrolet Camarod ja valged Corvetted. Tundub, et inimestel raha on!
 

Järgmine vaatamisväärsus oli Heritage Village. Külake, mis annab võimaluse heita pilk ajas tagasi ja tutvuda varasema Emiraatide kultuuriga. Näiteks on seal erinevad käsitöö toad (keraamika, metallitööd, kudumine, ketramine jms). Samuti on esindatud vürtsi- ja käsitöö kauplused. Kahjuks meil jäi selline huvitav ekskursioon tegemata, sest me lihtsalt ei pääsenud sinna. Kogu külake oli aedadega piiratud ja toimusid mingisugused ehitustööd. Nii kahju! L
 

Jalutasime siis edasi, võimalikult veekogu lähedal, et oleks tunda mingitki tuule liikumist. Ulme, kuidas veepudel tühjenes ja silmapiiril ei paistnud ühtki poodi. Mul oli juba päris paha olla. Kõndisime puude vilus, sest nii tundus vähemalt 5 kraadi jahedam. Jõudsime alale, kus oli restoran ja privaatrand Hiltoni hotelli külastajatele. Läksime sinna rannaalale sisse ja ütlesime, et soovime lihtsalt vett osta. Dokumendi eest saime sisse ainult vett ostma. Kui oleks tahtnud muid rannamõnusid nautida, siis oleks pidanud juba korralikuma summa välja käima. Aga ega me ei tahtnudki, sest järgmisena oli plaanis jõuda luksuslikku 5 tärni hotelli, Emirates Palace’sse.

Kõmpisime endiselt jala, sest nii näeb ju palju rohkem! Hea valik! Mul oli selline tunne, et ma lähen kohe keema. Olime ühtede palee väravateni jõudnud, aga tuli välja, et see ei olnudki peasissekäik, nii, et me ei olnud ikka veel õiges kohas. Mina ei suutnud enam. Seal olid purskkaevud, igasugused. Ühed olid sellised täiesti maapinnalt purskavad (meie suvepealinnas Pärnus on vist ka taolised, kui ma ei eksi). Kõndisin sinna lihtsalt täie rauaga sisse. Kõrval oli suurem nagu kausike või minibassein, kus vesi vahetpidamata ringluses oli. Panin oma pea sinna vette ja olin üleni märg. Nii hea oli! Soovitasin Tannil sama teha, aga ta veidi pelgas. Ta pole üldse nii hullpea nagu mina. Lõpuks ikka kõndis ka neist esimestest läbi ja sai märjaks, hahaa.

Igatahes peale meie vahvat kastmist ja jahutamist oli veidi veel tampida ning jõudsime õige massiivse sissekäiguni. See pole lihtsalt hotell vaid suurejooneline ja traditsiooniline araabia arhitektuuriga ehitis, millel on 114 kuplit. Hotellitoad ja sviidid pidavat olema kaunistatud kulla ja marmoriga. Vauu! Väravas öeldi, et Tann peab pikkade pükstega olema, sest muidu sisse ei lasta (me tegelikult teadsime seda). Tannil olid dressipüksid kaasas, aga ta keeldus neid oma ülekuumenenud keha peale tõmbamast. Astusin läbi väravate, aga kuna see ala oli tõesti tohutu (ma ei oska seda isegi millegagi võrreldagi), siis ma tegin kaugelt vaid mõned pildid. Õnneks sõitis väravate eest pidevalt autosi läbi ja saime kohe konditsioneeriga taksole, et juba järgmisesse sihtkohta jõuda.

Autos rääkides ja arutades leidsime, et targem on ikka siseruumis püsida. Läksime kaubanduskeskusesse, kus pidime paari tunni pärast sakslastega kohtuma. Pugisime veel enne ja tegime lihtsalt keskuses jalutades aega parajaks.

Sakslased olid ikka täitsa toredad – jutustasime nendega terve tagasitee lennujaama ja vahetasime ka kontakte. Tutvusi tuleb ju hoida! J
 

Ja edasi...edasi algas meie senistest lendudest kõige hullem...