Every ending is a new beginning

Ops-ops, viimane võimalus vanad jutud kokku võtta ja teile lugeda anda.

Täna on 2014. aasta viimane päev ja ilmselgelt sigimist-sagimist täis. Plaanime oma seltskonnaga minna piknikule kaunisse jõeäärsesse alasse, kus saab mõnusalt grillida ja supelda. Vist olen oma kaks aastat tagasi vanas postituses maininud ka, et siin Austraalias aastavahetus nii oluline ei ole ja seega pole tuleshowst ka midagi uhket oodata, sest riigi ressursid hoitakse 26. jaanuariks, mil on (ma pakun), et pea kõikide kohalike lemmik päev - Austraalia päev. Ometi tuleb vana-aasta kärtsu-mürtsu saatel ära saata ja sellepärast sõidame ikkagi 00:00ks linna ilutulestikku kaema. Pärast seda plaanime küll koju minna, sest 2015. aasta esimest päeva alustame juba hoogsalt töötades.

Aga mis siis vanal aastal veel ära tehtud saime.

25.11 korraldasime ühele toredale neiule, Avele, üllatuspeo.

Üllatus kukkus nii ja naa välja. Olgu, ikka rohkem niiiiii, sest oleng oli kokkuvõttes super lahe! Ainult naised ja naiste jutud. Polnud ammu end inimese moodi korda ka teinud ja väljas käinud, et täitsa tore oli kohe. Koht oli ka mega vinge! Üsna moderne rannaklubi. Sellepärast naa, et Ave arvas, et me midagi ikkagi susserdame ja toimetame. Ta tunneb meid nii hästi, et aimas isegi koha, kus üllatus aset leiab. Bookisime laua, tellisime joogid-söögid ja Tann tõi Ave kohale (ise läks muidugi minema hehee). Mõningad pildid üllatusest:

       

28.-30.11 toimus kauaplaanitud puhke- ja lõbureis Rottnest saarele.

Meie Tanniga ja osa seltskonnast oli ka varem saart külastanud, aga kuna saar on nii armas väikene (11 km pikk ja 4,5 km lai) ja jäi oma imeilusa rannajoonega mälestustesse, siis polnud küsimustki, kas lähme uuesti või ei! Ja pealegi käisime seal ju kaks aastat tagasi! Sõber Toots (pärisnimega Rene) broneeris kaks rannamajakest ja nii me siis läksimegi. Saarel sai puhatud, veidi pidutsetud ja ka sporti tehtud. Nimelt on turistide liikumisvahendiks jalgratas. Teisel päeval saigi renditud 12 jalgratast ja vändatud pea 24km, millega tegime saarele ühtlasi ilusasti ringi peale. Ega ma praegu pikalt ei jaksagi kirjutada, aga pilte lisan küll. Ja kui hästi läheb ja endeid ükskord PÄRISELT kokku võtame, siis võib-olla jagan tagantjärgi reisust video ka.

Grupipilt munapeadest

21.12 saime ühe vägeva paadipeo osalisteks!

Tann täitsa kogemata avastas oma elektroonilisest kirjapostist kutse paadipeole. Lugesime ja olime juba vaimustuses! Polnud ju me keegi siin sellisel õigel boat party’l käinud! Kohe sai sõnum edastatud oma sõprusringkonnale ja peagi ostetud ka piletid. Paadid ei olnud nii uhked nagu arvasime, aga muusika oli hea, vees olid atraktsioonid, piletirahas oli isegi söök (küll hotdogi näol, aga siiski) ja no seltskond oli meil ka ikka ja alati vahva :)

24.12 mu järjekordsed lumeta jõulud.

Ei olnud nad küll mustad nagu teinekord Eestis on juhtunud, aga valged ka ei olnud. Jõulud on just see aeg, mil ma kõige rohkem kodu ja koduseid igatsen. Kuigi olen alles mõned kuud eemal olnud ja võib-olla ei peaks see igatsus nii suur olema, siis jõuludel see ikkagi jälle tuli. Ometi kokkasime täitsa koduse jõulusöögi, toanurgas oli ehitud uhke kuusk, mille all oli kingisadu, majas kõlasid vanad head jõululaulud ja suurel teleri ekraanil praksus kaminatuli...aga see ei ole ikka see. Sisimas igatsesin päris kuuse- ja piparkoogilõhna, õiget kaminatuld, milles praksuvad päris halud ja mille ees soojendada külmetavaid varbaid...härmatises aknaklaasi, millele sooja hingeõhku puhudes avaneb vaade imelisele talvevõlumaale. Oeh, ma lähen vist liiga tundeliseks. Aga, mida rohkem mõelda, seda rohkem meenub nii lihtsaid asju, mis tekitavad selle päris õige jõulutunde.

Jõulupuu

Tegelikult ei olnud nad nii halvad ühti! Enamik pühade juurde kuuluv oli olemas ja isegi jõuluvana käis! Mind ümbritses 19 toredat ja head sõpra, kellega sai söödud-joodud ja mõnusalt aega veedetud :)

Niimoodi soojendasin oma varvusid

Tüdrukud

Poisid

Jõuluvana Jussike

Aasta 2014 oli minu jaoks täis ilusaid hetki ja häid inimesi. Loodan ja soovin, et teie kõigi salajased soovid täituksid uuel aastal ja et ka läbi raskuste leiaksite hetke, et hinnata kalleid inimesi enda ümber ja tunda heameelt pisiasjade üle! Minul on ka üks salasoov, mida ma palun teil kõigil teha – täna, ööl vastu 1. jaanuari kell 00:00 (ikka Eesti aja järgi) kallistage iseendeid minu poolt hästi-hästi kõvasti ja soovige neid samu ja veel igasugu häid soove, sest ma päriselt pole kedagi unustanud ja sügaval hingesopis mõtlen teile koguaeg :)

Life is too fast

No mitte ei suuda end kätte võtta. Jälle on kuu möödas ja pole mitte ühtegi uuendust. Vahel mõtlen, kas keegi veel viitsibki selle blogi linki sisse toksida ja pilku peale heita - lootuses, et EHK Anett on täna midagi kirjutanud. Kerttu viitsib (Ma loodan, et teised ka). Ta väitis, et käib iga päev luurel, aga noo seis on ikka sama vana – null uuendust. Ma püüan ennast parandada.

Vahepeal on jälle nii palju toimunud. Nüüd on vaja pead ragistada, tagantjärgi meenutada, mis põnevat juhtunud. Aga no mis teha, omad vitsad kestavad (jep meil siin Aussis vitsad kestavad, mitte peksavad). Pean kõik tähtsama kirja panema, sest varsti tervitab meid juba uus aasta ja siis on juba uued jutud.

Nõndaks. Hakkan siis kuskilt otsast pihta.

3. novembril oli mu tädipoja Ervini sünnipäev. Käisime Tanniga teda õigel päeval õnnitlemas ka. Kuna Triinut enam siinpool lompi pole, kes ikka ja alati tähtsate ja vahel mitte nii tähtsate päevade puhul hõrgutavaid kooke küpsetas, siis otsustasin MINA (imede ime) oma kätt koogi valmistamisel katsetada. Googeldasin retsepti, käisin poes vajaliku kraami järgi ning valmiski toorjuustukook kondenspiima ja maasikatega. Ma ise olin täitsa uhke enda üle, et pidin oma kätetööst kohe Triinule pildi saatma. Ervini poolt tuli selline kommentaar: „Jumala teema kook on ju!“ Võib vist linnukese kirja panna, et sain hakkama :) Kikule maitses ka! Tanni jaoks oli jälle NORMAALNE nagu ikka kõik asjad siin maailmas! Hahaa...

Kiku oli imehea kartulisalati teinud ja isegi viinerid olid kõrval! Oleme nii kaua Austraalias pesitsenud, aga isegi ei teadnud, et siin on poelettidel täitsa õiged kodused viinerid saadaval. Nüüd teame ja oleme neid viimasel ajal päris palju koju ostnud. Peale toorjuustukoogi oli Kiku veel magusad ja nunnud muffinid küpsetanud :)

9. novembri hommikul kui ma läbi raskuste oma silmad avasin, oli mul vastas selline armas üllatus :)

Jep, meil oli Tanniga väike tähtpäev – 7 aastat. Uskumatult kiiresti on ikka aeg läinud! Ma olen meeletult tänulik ja õnnelik, et minu kõrval on nii toetav ja armastav inimene nagu Tann :)

Kuna pidime sellel päeval mõlemad tööl olema, siis otsustasime järgmisel päeval midagi toredat koos teha. Nautisime teineteise seltskonda ja veetsime mõnusa päeva Perthi loomaaias. Minu jaoks oli kõik uus ja huvitav, sest olin siinses loomaaias esmakordselt. Tann oli juba varasemalt ka loomaaeda külastanud, aga kuna pidevalt tehakse uuendusi, siis oli ka tema jaoks avastamist. Algselt ostsime eraldi pileti veel kaelkirjakute toitmisele, aga nii, kui me loomaaeda jõudsime kattus taevas tumedate pilvedega, hakkas kohutavalt müristama ja välku lööma. Kaelkirjakute toitmine jäi seekord ära ja saime oma piletiraha tagasi. Meid see ilm väga ei morjendanud ja koju tagasi ei kavatsenud ka sellepärast minna, sest nagu siin Austraalias kombeks, võib järgmine hetk jälle päike taevas sillerdada. Ette rutates võin öelda, et nii oligi ja peagi paitas jälle päike põski! :)

Loomaaed asub kesklinnast mõne minuti kaugusel. Seal ringi jalutades, olles ümbritsetud mitmesuguste puude, lopsaka taimestiku ja erinevate loomaliikidega, tekib tunne nagu oleksid sattunud hoopiski kuskile troopilisse vihmametsa. Mulle väga meeldib sealne õhustik! Loomaaias on üle 170 liigi ja 1300 looma. Minu vaieldamatud lemmikud olid pisikesed pingviinid (Eudyptula minor novaehollandiae). Niinii armsad väikesed tegelased! Väikesed pingviinid on väikseimad kõikidest pingviinidest ja on ainuke liik, kes elab Austraalia vetes. Neid samu väikesi pingviine leidub peale Austraalia ka Uus-Meremaal.

Muidugi on alati toredad igasugused ahvikesed, kes lollusi ja nalja teevad. Tallinna loomaaiaga võrreldes, tundus, et suuruselt on Perthi loomaaed väiksem. Loomaliikidest pole siin esindatud näiteks jääkaru ja pruunkaru. Aga karu liigist oli olemas Malaisia päikesekaru (Helarctos malayanus). Nime „Sun Bear“ (päikesekaru), on nad saanud kollasest nö tõusva päikese kujulisest laigust rinnal. Karud on siledakarvalised ja värvuselt varieeruvad mustast halliks. Nii mõnedki loomad peitsid ennast urgudes ja puude taga. On põhjust kunagi jälle tagasi minna! :)

Kümme päeva tagasi oli siinpool aastaaeg kevad. Detsembriga koos pidi saabuma suvi, aga millegi pärast on ilmad ikka veel väga kevadised ja petlikud. Tuul on mõni päev üsna jahe ja temperatuur kõigub lausa kümne kraadiste erinevustega. Samas teine päev on jälle +30 kraadi ja lauspäike :) Mis mulle selle hiliskevade ja varasuve juures kõige rohkem meeldib on ühed puud. Üks violetne maaliline puu - Jacaranda. Googeldasin veidi ja sain targemaks. Puu on pärit Lõuna-Ameerikast ja kasvutingimuseks sobib troopiline kliima. Nad on üsna massiivsed (pikkus kuni 12m ja laius kuni 10m) ja oma helelillade kellukesekujuliste õitega meenutab mulle veidi sireleid...praegu tuli värske sirelilõhna ja Eesti kevade igatsus...

Ma ei hakka seda postitust liiga pikaks ajama ja üritan lähipäevil kohe teise otsa kirjutada. Ma ei luba, aga üritan. Hahaa. Tahaks loomaaia külastusest veel ühe video kokku panna, aga noo mis sa teed, ajapuuuuudus piinab...

PS! Tann võttis agaralt vuntsikuust, Movembrist, osa, sellepärast piltidel nii karvane :)