Keep calm and fly on

Sel laupäeval saab meil juba 3 nädalat ajast, kui Austraaliasse jõudsime – uskumatu, kui kiiresti aeg lendab! ...lendamisest rääkides jätkan sealt, kuhu eelmise postitusega pooleli jäin.

 

Abu Dhabist lennukile minnes olime juba mõõdukalt räsitud olemistega. Kuna viimane lend oli senistest pikim – 11 tundi, siis tahtsime nii väga jälle kahekesti neljasesse pingiritta. Esialgu väravate juures ootealas ei tundunudki väga palju inimesi olevat, aga lennuaja lähenedes kogunes aina rahvast juurde. Nüüd polnudki midagi väga loota. Mõtlesime, et oleks tore, kui kahesesse pingirittagi saaksime, sest siis mina, kui teada-tuntud hambad laiali magaja, ei peaks kogemata unesegasena kellegi võõra otsas põõnama. Õnnestus! – kahene koht lennuki eelviimases reas, paremal pool, akna all. Alguses istusin mina vahekäigu pool, aga kuna ma olin Tanni jäsemed juba nii ära maganud, siis tegime vahetust ja olin ise akna all, et Tann saaks nüüd minu kehaosad tuimalt tundetuks magada.

 

Ma muudkui magasin ja magasin ja kui ma ei maganud, siis oli vaja kas Tannil liigutada, sest ma olin jälle kuidagi valesti ja ta ei saanud magada või siis sai süüa. Aga mis vahepeal toimus oli kõik üsna hull. Tann äratas mind mingi hetk üles. Terve lennuk võppus korralikult. Ma olin nii unesegane, aga sain aru, et rappumine on palju-palju suurem, kui tavapäraste õhuaukude korral. Ma ei suutnud üleval olla, sest ma lihtsalt ei kannata seda loksumist. Oli lihtsam silmad kinni olla ja magada. Aga iga jumala kord, kui ma silmad avasin, oli sama seis – tohutu võppumine, rihma märk põles (st, et reisijate turvavööd peavad olema kinnitatud) ja lisaks põles punane tuli vahekäikudes, mis näitas, et liikumine on keelatud (või pigem pole soovitatud, sest kes ikka 9 tundi häda kinni suudab hoida). Stjuardessid olid ka üsna ebelevate nägudega, aga suutsid siiski edukalt oma toidukärudega vahekäikudes liikuda. Ekraanilt lennumarsruuti jälgides oli näha, kuidas lennuk on lihtsalt trajektoorilt veidi kõrvale põiganud. Arvatavasti selleks, et vältida tormi, millest kogu jube vappumine tingitud oli. Asi oli ikka päris hull. Reisilennuk rappus reaalselt vahetpidamata. Üheteistkümnest tunnist olid vaid kaks tundi need, kui oli lubatud ilma rihmata istuda.

 

Rottnest island

Austraalia kohale jõudes ei olnud olukord üldse paranenud. Kuigi aknast avanes imeline vaade. Paistis meie üks lemmikkohti – Rottnest island oma maaliliselt kaunite rannaaladega. Aerobuss võnkus endiselt samas rütmis nagu seda oli teinud viimased tunnid. Maandumine oli eriti hull. Ma olen ju selline tüüp, et ei kannata teinekord autogagi sõita, millest siis siin veel rääkida. Mul oli tunne nagu mind oleks vägisi „Ameerika mägedele“ sõitma pandud. Süda läikis korralikult ja tegelikult oli veidi hirm ka peal. Aknast vaadates ei paistnud ilm kõige parem. Piloodi kinnitusel oligi väljas korralik tuul. Isegi viimased meetrid maapinnast õõtsus lennumasin veel korralikult ja oli tunne nagu suur aeroplaan kisub kohe külje ette. Uuh, õnneks siiski mitte. Maandutud me saime ja siis kostus stjuardesside aplodeerimine. Järelikult me ei valetanud, kui isegi stjuardessid plaksutavad rõõmust, et tervetena sihtkohta jõudsime.

 

Loksumisest taastunud, kiirustasime pagaseid välja võtma. Vahepeal jäi tee peale maksuvaba alkoholi ja muu nänni ostmis ala. Sealt vahelt läbi sulpsates oli nii hea näha naeratavat teenindajat küsimas meilt „Hi, how are you?“ – Ma olin selle Eestis täielikult unustanud ja harjunud tusaste ning krimpsus nägudega.

 

Lennukis olime enne maandumist täitnud deklareerimis paberid. Sinna pannakse linnukesed ja ausalt kirja, mida sa üle piiri tood. Ilmselgelt oleme meie ju pätid ja üritame ikka igal võimalusel nihverdada. Tannil oli kotis 3 täissuitsuvorsti ja minul riiete vahel kaks lihakonservi. Liha kuulub nimekirja, mida Austraaliasse ükskõik millisel kujul (vorstina, konservina, snäkkide sees jne) tuua ei või. Mõtlesime, et mis seal ikka, kui saame üle, siis saame, kui ei, siis teeme juhmi nägu.

 

Esimene tolliametnik passikontrollis vaatas meid järjekordselt kahtleva pilguga, aga lõi templid passi ja lasi meid edasi. Järgmine küsis, mis leivad meil kaasas on ja kas seal on midagi sees. Siis saime oma suured pagasid ja läksime järjekorda. Järgmine tädike saatiski meid täielikku kontrolli st, et pagasid lastakse ultraheli masinast vms läbi ning vajadusel tuleb ise asjad ise välja tõsta ja näidata. Õnneks olid seal parajasjagu mingid reisijad ees ja tagant uksest tuli uus tädi, kes meiega tegeles. Ta oli nii tore! Küsis ainult, mis rohud meil kaasas on, kas meil elavad sõbrad-pere siin ja kas meil on keegi vastas. Sealt edasi saadeti meid narkokoera juurde. Armas must labrador hüppas korra meie pagasite otsa, nuusutas ja oligi kõik. Super, saimegi oma lihakraamiga ilusasti läbi!

 

Vastas pidi meil olema Tajo. Silmadega otsides ei leidnud me karupoega (Tajo hüüdnimi) kuskil. Telefonis wifit sisse lülitades selgus, et ta ei saagi meile vastu tulla. Nonii, mis me siis teeme?! Läksime õue. Hea oli näha neid samu tuttavaid palmipuid. Olemegi jälle tagasi! Näkku puhus veidi soojem tuul, kui kodumaal, selline kevadiselt soe. Siin ongi praegu kevad. Taevas oli väga-väga hall ja pilvine. Tann läks ühe taksojuhiga rääkima. Ei, me ei saa sinna taksole, meil on liiga palju kohvreid. Tore! Mis me siis teeme, on laupäev ja kõik meie teadaolevad autodega sõbrad on tööl. Olgu, ma proovin oma tädipojale helistada. Oh, jess, Ervin tuleb meile järgi! Aga see tähendab 45 minutit ootamist. Mis siis ikka. Istusime ja ootasime. Hahaa, Ervin ja Kiku ei tundnud meid ära, sõitsid esialgu mööda. Tervitatud, kallistatud ja ­kohvrid autosse surutud liikusime meie juurde. Tee oli seesama tuttav. Pisut veider oli alguses vastassuunas tulevaid autosid jälgida, aga mõne aja möödudes olin sellega juba harjunud. Vihma hakkas sadama. Jõudsime meile, aga uks oli lukus. Kedagi kodus polnud ja võtit polnud ka kuskil. Tore-tore, nüüd me olime juba veidi pahased! Kõik ju teadsid, millal me tuleme, aga uks on lukus ja just praegu kedagi ei ole! Läksime siis kõrval majja (vanasti elasid seal mu vend Jürka, Kerttu, Jussike ja Mel). Nüüd oli samas majas elanud nädal tagasi tulnud Oliver (Tanni üks parimaid sõpru, edaspidi Ninnas), lisaks elasid seal veel Karina ja Kristo. Ninnas oli üksinda kodus, pakkus meile süüa ja siis ootasime seal. Ksenja tuli õnneks üsna pea töölt ja tõi meile võtmed. Ohh, kui hea oli teda nähaaaaaa! Ta on meie majakaaslane ja üks hull tüdruk nagu minagi J Sain Ksenjalt komplimendi, et kui vastikult pruun ma olen. Hehee, siin ju oli talv ja nad pole ammu päikest näinud J

 

Kodus asju lahti pakkides nautisid kõik Eestist kaasa toodud maiustusi. Ervin sõi vist 2 šokolaadi kohe järjest ära, hahaa. Veidi muljetamist ja oligi varsti aeg magama minna. Kuna meie tuba oli hõivatud ühe Eesti paari poolt ja Marja-Liisat (edaspidi Liisu) kodus polnud, siis veetsime ühe öö tema toas. Kõigepealt magas Tann maas ja mina Liisu voodis, aga poole öö pealt olid mul kõik kohad nii valusad, et ma palusin endale ise põrandale kohta. Umbes 4 ajal hommikul oli mul vaja vaja põit tühjendada. Appi! Tõustest oli mul tunne nagu minust oleks traktor vähemalt 5 korda üle sõitnud või oleks mul elu suurim tuumapohmell. Mu pea oli nii paks ja silmad nii udused. Mul ei tulnud enam und. Vahva! Passisin umbes 2 tundi üleval. Kuigi ma sain lõpuks unele, oli hommikul ikka sama raske olla. Väga-väga uimane. Asju me ka lahti pakkida ei saanud, sest paarike, kes meie toas elas, polnud veel välja kolinud. Mõne tunni pärast saime juba oma tuppa.

Järgmisel öösel oli kohutav torm, et isegi mina, kes muidu midagi läbi une ei kuule, ärkasin üles. Hommikul uudiseid vaadates selgus, et meist ca 15 km eemal äärelinnakeses lendasid isegi majadel katused ära. Väljas sadas ja kraade oli umbes +16. Ohh, kuidas tahaks juba kuuma Austraalia suve!  

Järgnevad paar päeva kulusid asjade lahti pakkimisele ja ajavahega harjumisele.