Say yes to new adventures.

Uued seiklused, uued postitused

Nonii...Ongi tänane käes – kodinad kokku pakitud (niivõrd kuivõrd) ja oligi aeg sammud autobussijaama poole sättida, et mõneks ajaks kodumaa tolm jälle jalgelt pühkida. Seekord sai minek kuidagi raskem, kui tavaliselt. Eile (03.09) käisime hooldekodus  tädi Lillit külastamas. Lahkudes, teda tugevate kallistustega üle paisutades, vaatasin tema elunäinud sügavatesse sinistesse silmadesse, kuhu olid kogunenud pisarad...Sel hetkel tabas mind esimest korda kurbuselaine. Õhtupoolikul, kui kodus veel viimaseid ümberpakkimisi  tegin, tundsin teistkordselt sarnast tunnet. Õnneks tuli Kerttu, kes mind sellest lainest oma kallistuste ja nilbete naljadega välja aitas J Kuigi olen alati selline kange olnud, vähese nutuga (neid õnnelikke on vähe, kes mind nutmas on näinud) ja üsna tugeva hingega, vabanesid täna (04.09) hommikul ka minu pisarakanalid, kui kallite kodustega hüvasti jätsime.

Bussijaama viis meid iss, saatma tuli Triinu ja tee pealt hankisime veel tädi Mannu. Navara kastis kolksusid meie mõnesaja grammiste ülekilodega pagasid ja mina olin ikka veel väga nukker. Vahemärkusena mainin, et Tann jõudis koju vahetult enne kodust lahkumist (6 hommikul) ja ei olnud just kõige teravam pliiats. Paps ennetas ja tõi talle bussijaama R-Kioskist pooleteist liitrise külma Värska vee. Tegime tsau-pakaad, suured kallistused ja paar klõpsu ning hüppasime bussile. Bussis oli mõnusalt palju ruumi, nii, et saime mõlemad korralikult lebotada. Viietunnine reis ei kestnudki nii kaua nagu ma eeldasin. Aeg läks kiirelt, sest kirjutasin samal ajal Hediga, kes mulle tähtsamatest Abu Dhabi vaatamisväärsustest infot jagas. Nii põnev! Me pole Tanniga kumbki Emiraatides käinud ja seal on hetkel +40 kraadi! Kes veel ei tea, siis meie lennumarsruut kulges järgnevalt: Riia-Amsterdam-Abu Dhabi-Perth. Bussis loksudes ja juba mõnda aega Lätis sõites, peatasid meid tolliametnikud, kes tulid reisijate passe kontrollima.

Riiga jõudes viskasime kohe vammused seljast, sest väljas küttis megamõnus kuum päike. Tann tahtis muidugi ruttu lennujaama sisse. Tegime check-in’i mitte just kõige meeldivama teenindaja juures, kes teatas, et Amsterdamis peame ise edasise pardakaardi (lend Amsterdam-Abu Dhabi) küsima ning Abu Dhabis suured pagasid üldse välja võtma ja uue check-in’i nendega tegema. Riias oli veidi ootamist, pugisime koduseid õunu (aitäh kallis Mimmu, et hommikul veel aeda tormasid ja kastmesest rohust õunu korjasid) ja ploome (eile Triinuga noppisime). Mida oodates ikka teha, kui süüa?! Parim tegevus ju! Tann ostis veel mingisugused suured võileivad. Nagu ikka oli Tanni oma maitsvam kui minul. See on alati nii! Igatahes ma olin lõpuks ise paras sai. Samal ajal, kui me paisusime, kõndisid 2 mundris lennujaama töötajat meie juurde ja küsisid midagi läti keeles. Ilmselgelt me ei saanud sellest aru ja vabandasime inglise keeles. Onud tahtsid meie passe näha. See oli nii veider, sest nad tulid üsna kindlal sammul meie poole, üks meestest asetas oma kohvitopsi laua äärele ja siis kõnetasid meid. Samadel pinkidel istusid veel teisedki inimesed, aga just meie olime need väljavalitud. Passid üle vaadatud, tänasid nad meid ja lahkusid. Ehk Tann oma tumeda nahaga tundub nagu mõni pommivöö kandja? Või siis tekitan mina oma kurja ja väsinud näoga kahtlusi?

Lennule me lõpuks saime ja lend sujus hästi. Tann magada ei saanud, mida oligi arvata. Mina see-eest magasin hambad laiali ja ärkasin alles Tanni nügimise peale. Ma olin valmis temaga juba kurjustama (oli ju mulgi öösel vaid 3 tunnine uni), sest olin kindel, et kuna ta ei viitsi üksi üleval tiksuda, siis äratab mind endale seltsiliseks. Aga oi! Meile oldi pandud 2 toidukarbikest. Ja lausa meie nimelised!  See oli nii lühike lend, aga me olime ainukesed, kellele süüa toodi. Vist sellepärast, et meil nii pikk reis ees on. Soovijad said süüa muidugi raha eest. Papist karp oli välimuselt üsna eestimaine – ääres jooksis rahvuslik muster. Karbis sees oli üllatus-üllatus jällegi VÕILEiB, koogike, veepudel ja oioi, täitsa meie oma Valio mustikajogurt! Kugistasime kõik sisse, mis meile anti ( nagu mu iss ikka ütleb „ sööge nii palju kui jaksate, ülejäänud läheb ju sigadele“ hahaa :D ). Pärast seda tundsin ma ennast nagu õhupall ja mul oli raske hingata, rääkimata magamisest. Meist 2 pinki eespool olid 3 vene päritolu tüüpi, kes olid korralikult ninad täis tõmmanud ja ei hoidnud häälepaelu tagasi. Mind see ei häirinud absoluutselt ja endalegi üllatuseks olid mul varsti jälle luugid kinni vajunud. Isegi Tann vist suutis 10 minutit sellel lennul magada.

Vaade Riiast tõustes

Nüüd me siis oleme Amsterdamis. Siin olid meil kohe vastas iseteenindusarvutid, kus sai check-in’i teha ja pardakaardid välja printida, aga meie seda teha ei saanud. Lõi errori ja teatas, et peame lauda pöörduma. Lauas oli tore tädi, kes juhatas meid õigesse kohta ja saime ka ilusasti oma pardakaardid. Vahepeal oli veel väike passikontroll, kust uuriti ka, kuhu minek ja mida sinna tegema lähme. Me vist näeme tõesti kahtlased välja J

 

Kell on siin hetkel 20:18 (Eestis 21:18) ja kuna lend läheb 22:00, siis oleme end ühtedele mõnusatele pehmetele diivanitele sisse seadnud. Tann magab lõpuks ja kuna mul targemat niikuinii teha ei olnud, siis paningi kõik erksamad hetked kirja. Tegelikult oleksin praegu hea meelega hoopis kodus teki all, sest see ohatis (jaa, mul on esimest korda elus ohatis!) on nii vastik! Ja muidugi on mul lõua sees mingid kaks munakat. Arvatavasti ka mingist külmetamisest. Aga võib-olla see ohatis näebki nii rõve välja ja sellepärast meilt passe koguaeg küsitakse, hahaa...

Selline sai siis esimene postitus. Vahepeal oleme täitsa Austraaliasse omadega jõudnud, aga kuna Abu Dhabis veetsime ca 18 h ja seal oli tõesti vägev, siis sellest tuleb täitsa eraldi pikalt ja laialt kirjutada :)