Life is too fast

No mitte ei suuda end kätte võtta. Jälle on kuu möödas ja pole mitte ühtegi uuendust. Vahel mõtlen, kas keegi veel viitsibki selle blogi linki sisse toksida ja pilku peale heita - lootuses, et EHK Anett on täna midagi kirjutanud. Kerttu viitsib (Ma loodan, et teised ka). Ta väitis, et käib iga päev luurel, aga noo seis on ikka sama vana – null uuendust. Ma püüan ennast parandada.

Vahepeal on jälle nii palju toimunud. Nüüd on vaja pead ragistada, tagantjärgi meenutada, mis põnevat juhtunud. Aga no mis teha, omad vitsad kestavad (jep meil siin Aussis vitsad kestavad, mitte peksavad). Pean kõik tähtsama kirja panema, sest varsti tervitab meid juba uus aasta ja siis on juba uued jutud.

Nõndaks. Hakkan siis kuskilt otsast pihta.

3. novembril oli mu tädipoja Ervini sünnipäev. Käisime Tanniga teda õigel päeval õnnitlemas ka. Kuna Triinut enam siinpool lompi pole, kes ikka ja alati tähtsate ja vahel mitte nii tähtsate päevade puhul hõrgutavaid kooke küpsetas, siis otsustasin MINA (imede ime) oma kätt koogi valmistamisel katsetada. Googeldasin retsepti, käisin poes vajaliku kraami järgi ning valmiski toorjuustukook kondenspiima ja maasikatega. Ma ise olin täitsa uhke enda üle, et pidin oma kätetööst kohe Triinule pildi saatma. Ervini poolt tuli selline kommentaar: „Jumala teema kook on ju!“ Võib vist linnukese kirja panna, et sain hakkama :) Kikule maitses ka! Tanni jaoks oli jälle NORMAALNE nagu ikka kõik asjad siin maailmas! Hahaa...

Kiku oli imehea kartulisalati teinud ja isegi viinerid olid kõrval! Oleme nii kaua Austraalias pesitsenud, aga isegi ei teadnud, et siin on poelettidel täitsa õiged kodused viinerid saadaval. Nüüd teame ja oleme neid viimasel ajal päris palju koju ostnud. Peale toorjuustukoogi oli Kiku veel magusad ja nunnud muffinid küpsetanud :)

9. novembri hommikul kui ma läbi raskuste oma silmad avasin, oli mul vastas selline armas üllatus :)

Jep, meil oli Tanniga väike tähtpäev – 7 aastat. Uskumatult kiiresti on ikka aeg läinud! Ma olen meeletult tänulik ja õnnelik, et minu kõrval on nii toetav ja armastav inimene nagu Tann :)

Kuna pidime sellel päeval mõlemad tööl olema, siis otsustasime järgmisel päeval midagi toredat koos teha. Nautisime teineteise seltskonda ja veetsime mõnusa päeva Perthi loomaaias. Minu jaoks oli kõik uus ja huvitav, sest olin siinses loomaaias esmakordselt. Tann oli juba varasemalt ka loomaaeda külastanud, aga kuna pidevalt tehakse uuendusi, siis oli ka tema jaoks avastamist. Algselt ostsime eraldi pileti veel kaelkirjakute toitmisele, aga nii, kui me loomaaeda jõudsime kattus taevas tumedate pilvedega, hakkas kohutavalt müristama ja välku lööma. Kaelkirjakute toitmine jäi seekord ära ja saime oma piletiraha tagasi. Meid see ilm väga ei morjendanud ja koju tagasi ei kavatsenud ka sellepärast minna, sest nagu siin Austraalias kombeks, võib järgmine hetk jälle päike taevas sillerdada. Ette rutates võin öelda, et nii oligi ja peagi paitas jälle päike põski! :)

Loomaaed asub kesklinnast mõne minuti kaugusel. Seal ringi jalutades, olles ümbritsetud mitmesuguste puude, lopsaka taimestiku ja erinevate loomaliikidega, tekib tunne nagu oleksid sattunud hoopiski kuskile troopilisse vihmametsa. Mulle väga meeldib sealne õhustik! Loomaaias on üle 170 liigi ja 1300 looma. Minu vaieldamatud lemmikud olid pisikesed pingviinid (Eudyptula minor novaehollandiae). Niinii armsad väikesed tegelased! Väikesed pingviinid on väikseimad kõikidest pingviinidest ja on ainuke liik, kes elab Austraalia vetes. Neid samu väikesi pingviine leidub peale Austraalia ka Uus-Meremaal.

Muidugi on alati toredad igasugused ahvikesed, kes lollusi ja nalja teevad. Tallinna loomaaiaga võrreldes, tundus, et suuruselt on Perthi loomaaed väiksem. Loomaliikidest pole siin esindatud näiteks jääkaru ja pruunkaru. Aga karu liigist oli olemas Malaisia päikesekaru (Helarctos malayanus). Nime „Sun Bear“ (päikesekaru), on nad saanud kollasest nö tõusva päikese kujulisest laigust rinnal. Karud on siledakarvalised ja värvuselt varieeruvad mustast halliks. Nii mõnedki loomad peitsid ennast urgudes ja puude taga. On põhjust kunagi jälle tagasi minna! :)

Kümme päeva tagasi oli siinpool aastaaeg kevad. Detsembriga koos pidi saabuma suvi, aga millegi pärast on ilmad ikka veel väga kevadised ja petlikud. Tuul on mõni päev üsna jahe ja temperatuur kõigub lausa kümne kraadiste erinevustega. Samas teine päev on jälle +30 kraadi ja lauspäike :) Mis mulle selle hiliskevade ja varasuve juures kõige rohkem meeldib on ühed puud. Üks violetne maaliline puu - Jacaranda. Googeldasin veidi ja sain targemaks. Puu on pärit Lõuna-Ameerikast ja kasvutingimuseks sobib troopiline kliima. Nad on üsna massiivsed (pikkus kuni 12m ja laius kuni 10m) ja oma helelillade kellukesekujuliste õitega meenutab mulle veidi sireleid...praegu tuli värske sirelilõhna ja Eesti kevade igatsus...

Ma ei hakka seda postitust liiga pikaks ajama ja üritan lähipäevil kohe teise otsa kirjutada. Ma ei luba, aga üritan. Hahaa. Tahaks loomaaia külastusest veel ühe video kokku panna, aga noo mis sa teed, ajapuuuuudus piinab...

PS! Tann võttis agaralt vuntsikuust, Movembrist, osa, sellepärast piltidel nii karvane :)